Pseudolammas

Tegelikult on natuke öö juba. Ästi nati. Ja normaalsema mõtlemisega inimesed võiksid ausalt öeldes juba magada. Noh, kui pole päris mitu aega korralikult teinud sellist toimingut. But, oh well. Parem ajaks mingit mula. Kuna niikuinii on inimesed viimastel päevadel märganud, et mul on arenenud kõrgkvaliteetne mölapidamatus. Koos naerukrampidega. Ei saa ma ise ka aru, milles asi. Butterflies all having fun. (See on ju rõve tegelikult. See sõna võikärbes. Tõestab jällegi, kuivõrd ilusam on eesti keel teistest.) Ja kui palju ilusam on Eestimaa. Sest me käisime reedel Viljandimaal. Ja saime loodusemürgituse ning -sõltuvuse. Sest kas te olete kunagi tundnud, kuidas lammas teile sõrmede peale puhub? l) Või siis neljapäeval saime jällegi glämmimürgituse Wolandi balli temaatikaga karnevalilt. Sest kas te olete kuskilt vampiiritapjast välja astunud krimpsus näoga tüübiga elavat dialoogi arendanud? (See polnud muidugi absoluutselt mitte nii muhe, kui lammas.) Või siis jällegi reedel saime vahukommimürgituse Haraldi sulnis kummitustetoas. Sest kas te olete kunagi leidnud oma ripsmetest sädeleva littersõbra? (I guess, that beats all of them above.)