Tahaksin kooki teha. Mul on isegi lähteained olemis, aga pole nagu sündmust. Keegi võiks külla tulla. Siis ma teeksin. Šokolaadide ja rjaženka ja mandlilaastudega ja kõige muuga, mis kapis leidub. Mulje on jäänud, et nii tulevadki kõige paremad toidud. Sest toidu sisse läheb see hea meel, et 'näedsa, saangi kodus olevatest asjadest mingi mõnna kõhuhea kokku'. Hea meel maitseb hea.

Täna tegin sunniviisilist sporti, kui jäin bussist maha ja pidin üle põldude ja tühermaa jooksma, et õigeks ajaks arstile jõuda. Arst naeris, kui mu tulipunast nägu nägi.

Muidu sporti, millest ma siin varem jõudsin pajatada, jõudsin teha küllaltki vähe, sest juhtus üks õnnetu lugu. Viiu, väike õgimismasin, pugis oma kõhu suureks palliks ja kuna me ei teadnud, mida täpselt ta aiast oma makku oli jõhverdanud, läksime arstile. Ja seal läks väike kuts lõikusele. Nüüd on ta ka kirurgi kinnitusel ebaharilik õgimismasin, sest arst polnud kunagi varem näinud, et koera magu võiks nii palju venida. Nüüd on meil toanurgas ahju ääres väike õnnetu kuju, kellel võivad hetkel kujuteldamatud valud olla. Lisaks ei saa ta terve igaviku korralikult süüa ka. Ja see on ühele õgimismasinale veel karmim saatus.

ja Leebokas, tegin visandeid, tule vaatama. (Haa, see oli alles salakaval plaan.)

Und oli palju, aga Viiu ja Juss seda ei arvanud. Lisaks veel ka tõsiasi, et meie tekikott on umbes 30% suurem kui tekk ise, ehk siis Jussile jäi see soe 70% ja mulle ülejäänu.
Und oli palju ka seetõttu, et õuest kostis vaid vihinat ja ladistamist,vähemalt öösel. Hommikusel nn ärkamisperioodil tegid pilved aga nükke ja läksid mõneks minutiks laiali, et sellega tekkinud päikesepaiste abil uned silmist riisuda. Peaaegu õnnestus. Või vähemalt see, et uuesti magusasse unne vajudes tundsin väikest süümekat endas virisemas, et niivõrd haruldase ilusa ilma maha magan. Uuesti raputas ärkvele tädi Rontsi kõne kella 11 paiku ja kui pärast seda uudishimust kardina vahelt piilusin, et kui kaunilt see päike siis ikkagi särab, peksis mulle näkku hall, udune ja külm monstrum.
Sügis.

Punased musisuud ja lõhnavad kohvitassid ja linnud puuokstel. Kes tuleb minuga Genklubi Kööki head ja paremat maitsma?

Kui lehed taevas tantsivad

Täna olen kodune ja panen vapralt madalrõhkkonnale vastu. See väljendub nähtusena, kus ma veel ei tuku. Tubli tüdruk.
Eile lugesin õhtu otsa Avantyristide blogi. Algul natuke lõpust ja siis palju algusest. Kirjutamis-, kirjeldamis- ja kogemisviis erinevad väga neis erinevates otstes, mida lahutab nii 4-5 aastat. Mõtlen, kas eesootavad kogemused ja kirev uudsus paneb ka mind esialgu kaitsepositsioonile ja selletõttu jäävad kirjeldused stiili: ..ja siis ta jooksis sellest teest üle ja hüppas mudasse. On alles napakas.. Või aitavad need ennetavad lugemisvarad juba natuke harjuda ja sisse elada, et kohapealne enam nii veider ei tunduks. Küll näeb.
Blogis oli kirjeldatud ka malaariatablettide kurjaendelisest kaasavarast. Kõrvalnähud on nagu nad ikka esinevad veidi tugevamatel ravimitel. Peavalu, iiveldus, pearinglus, kerged hallutsinatsioonid jne. Ja ravimite ja nendega kaasnevaga harjunud läänlaste kombel oleme nõus neid rõõmsalt manustama. Sest ehk ei juhtu midagi. Malaaria puhul, eriti kui osta vastav ravim Eestist või kuskilt mujalt riigist, mille lähedal pole tegelikult malaariapoegagi ja ravimid on tehtud ekstra kanged, et tappa misiganes haiguse vorm, kuhuiganes sa reisid. (Lause kaotas täielikult oma rind-, või kõrvallause omadused ehk rinnad ja kõrvad, nii et ma alustan uuesti.) Sellise malaariaravimi puhul on aga kangesti tavaline, et seda manustav isik kogeb üsna tõepäraseid hallukaid. Avantüristide puhul mošees salaja seksutavaid mosleminaisi, -mehi või aegajalt ka päkapikke. Natuke ränk on kujutada end mingis täiesti uues ja jaburas keskkonnas, kus su tähelepanu nõuab niigi tuhat inimest ja looma ja täie rauaga müüdavat eset, ning nende keskel peab jätkuma ruumi ka veel ravumi-hallukatele. Väike päkapikk kulub kodusest jõulust ilmajäänule keset India segadust muidugi ära.
Eile tehti mulle käsivarde järjest kolm süsti. Nagu liinitöö, ma ütleks. Kuritööst jäänud tõendid kaeti kenasti pisikeste plaastritega ära. Õde ütles hoolitsevalt, et pole hullu, sa võid täna kohe trenni ka teha, mille peale ma muidugi sisemiselt turtsatasin ja palju ruumi polnud ka valjult kõlava iroonitseva naeruni. Aga oh imet, vaktsiinid pidid tegema mingit omamoodi tööd mu sees, sest vastu õhtut Viiu igatahes omale rihma kaela pani, teise otsa mulle kätte suskas ja Toomele jooksma vedis. Aga täna olen nagu õlavarteta olend, sest nende asemel on vaid valulikud muhud.
Ja teatris käisin ka laupeval. Üsna ootamatult saime esietendusele kutsed (sahker-mahker muidugi) ja kohale me kappasimegi. Vaatasime Quevedot. Mul kui mitte väga suurel eesti näitekunsti austajal oli nagu alati algul raske sisse ja kaasa elada veid rabedasse süžeesse, milles vaheldusid pikad vaiksed 17. sajandi vaimust kantud mono-, ja dialoogid ning ootamatud üliteatraaalsed karjatused ja väiksed ülemängimised. Tüki teises pooles sain aga üle väljaspool Sadamateatri lava lasuvast eestlaslikust tagasihoidlikkusest ja vaiksusest ja läksin kaasa traagilise ja kirgliku ajaloolise Hispaaniaga. Lisaks loobiti etenduse kestel mööda lava laiali tubli kümme kilo apelsine. Mis te arvate, kas ma läksin hiljem otsemaid poodi ja muretsesin sealt endale erksavärvilisi ümaraid puuvilju?

it's not war, just the end of love

tapeet on ennast vist edukalt mulle ära müünud. või vähemalt selle loo puhul. ma endiselt ei tahaks uskuda, et ma otsin sinatorust mingit rihantsi või biontsi. aga eile tundus, et sellise käitumisega olen vist end kuidagi eraldanud teistest omaealistest samasugustest, kes nagu välja tuleb, jälgivad hoolikalt klatši ja uusi tuuli seoses sellega, kes kellega laulab ja kellel on lahe video või outfit. ilmselgelt pole ma üht oma ajuosa sellega veel piisavalt rikastanud. kuigi ega minagi varsti sellest kaugele ei jää, kui kuulates päevad otsa suht sunniviisiliselt uuno raadiot, lähen õhtul koju ja otsin välja loo, mille meeldejääv kidrakäik kummitama jäi. samas tundub praegu, et nii tehes leidsin vist ühe üsna mõnna bändikese, kelle muusika jääb sinna maheda lüürilise poprocki ja intelligentse mahemuusika vahemaile.


tulevikku arvestades peaks vist hakkama harjutama end leidma põnevaid seiku igapäeva pisiasjades. tuleks vist kasuks. teiste närvidele.
eks ma üritan siis siin. ärge pange pahaks.

Kolmekümnepealine kurekari

Istun kodus ja vaatan, kuidas end seinte vastu surunud ööliblikad õhtut ja elektriseeritud valguses saabuvat lõppu ootavad.
Suvine kuumus lööb aeg-ajalt tujupügalad madalseisus värisema. Aga ainult hetkeks.
Põhiline aeg kulub rahulolevale loiule meeleseisundile. Ei peagi tähelepanu pöörama väikestele murepoegadele. Ja ei pea ka juurdlema suvega kaasahiiliva mõistatusliku nukrustunde üle. Kui ta on, siis las olla rahus. Mis sest ikka torkida. Nagu taskupõhjas vedelev puru: keegi ei tea enam, millest ta koosneb, ja ega enam ei hooli ka - kätte niikuinii ei saa.
Aga suvega tulevad soojad mälestused ja igapäevased pisikesed avastused.
Ma ei olnud varem oma magamiskotiga keset soist heinamaad maganud. Otsinud päikesetõusul lirtsuvate varvaste muusika saatel kuivemat mätast, kuhu end pikali heita ja hommikust lõõska oodata. Nüüd olen. Ja mu sisse jääb alles see madal päike ja aurav heinamaa.
Ma ei olnud ka veel avastanud, kui palju-palju mulle meeldib vesilooma mängida. Hilise ujumaõppijana ei olnud ma siiani vett veel siiski täielikult usaldanud. Aga sillerdava vee ja siniste välgatustena lehvivate kiilide seltsis võiks ma aina keerelda ja vedeleda, sukelduda ja veetantsu teha. Ja keegi ei või mind sealt välja kutsuda. Enn Vetemaa kikkis kihistaja ja roppsuu-röökur. Võib-olla mitte kõige edukamad oma näkitöös, kuid Võhandu alamjooksu laisas voolus polegi suure naeru tõttu lihtne oma tööd teha. Podiseva mootori saatel paadinina peal vedeledes saavad ennistest näkkidest õhtuse päikese mahedas hämus soojusest rammestunud ja päikesest pruuniks ja heledapäiseks põlenud suvenautijad. Näkielu on elada vaid vesiloomadel.

Nonii, ma olen kella seitsmest üleval ja palderjanitabletid ei näi kohe üldse mõjuvat. Uni kadus ise - hea viis varakult tõusmiseks ja mitte unelemiseks - kaitse lõputööd. Kõne on põõmst peas. Muidugi kaob see kõik õigeks hetkeke nagu tina tuhka. Närvid on mul vormis, s.t et nad jõuavad ikka terve päeva edukalt oma olemusest märku anda. Va sunnikud.

Oeh, kõik see jahmerdamine: proovid, valgustus, pauerpoint, heli, õiged märguanded, modellid, näitlemine, asjade mitte-kokkukukkumine, närvide vaigistamine, punastamine, kurja mesilaspessa toika pistmine, aeh-aeh-aeh hädaaaa.

Jah, ei tegelikult on kõik maru hästi. Vist.

Ai ma kütan!

Millal see küll võis olla, kui mu blogi ühele leheküljele mahuvad ära postitused rohkem kui tervest aastast? Ilmselgelt pole mul piisavalt olnud vältimist vajavaid tegevusi.

Nagu nüüd.

Päevas saab pool kilo maapähkleid ära süüa. Neliteist korda kraadiklaasi vaadatud. Samapalju kordi mõeldud, et küll on ikka nõme, kui aega üldse ei ole mitte millegi jaoks, sest kui aega oleks, siis ma teeks küll igasugu kasulikke asju. Päris mitut okseleajavalt imalat pealenaermisega pereseriaali vaadatud, näiteks "Lastega kodus" vms. Seal on isegi rohkem tegemist vist peale-awwwwwwww-itamisega küll. Saab märgatud, et mu ainus ellujäänud kaktus on ikka maru õnnetu ja talle uut mulda ja uut potti organiseeritud. Selle käigus saab kõik meie ellujäänud toataimed värskelt mullatud-kastetud. Saab hordidena sääski tapetud. Akna vahelt isolatsiooniribasid välja rebitud, et ikka aknad lahti saaks teha ja veel rohkem sääski sisse lasta. Saab jälle sääski tapetud. Õues saab ennast "korraks" praetud. Suure hunniku jäätist ostetud ja see ära söödud enese praadimise vahel. Saab külma duši all käidud. Saab telekas jäle asjalikke saateid vaadatud ja sinna magama jäädud. Mannile vingutud, kui vastik ikka kõik on. Endamisi hädaldatud. Saab elevil akna juurde joostud ja Kiisu-kiisu! karjutud. Otsustatud, et peab ikka jälle arsti juurde minema ja endale uus antibiotsikuur lasta määrata. Otsustatud, et tänu sellele ei jõua ma ennast enam kunagi liigutada ja mu immuunsüsteem vajab mulli sees elamist. Saab ennast suvalisel hetkel meigitud, lihtsalt niisama, sest seinad ei kannata enam mu kasimatut õpivälimust välja. Varbaküüsi lakitud. Liitrite kaupa vett joodud, sest isu niikuinii palavaga pole. Saab reklaamlehti vaadatud ja välja valitud, mis ma sealt tahan, kuna ma ju kavatsen kõike osta oma rahahunnikutega. Ringutatud. Jussile süüa tehtud. Saab vannituba ja kööki koristatud...

Ja ma arvan, et mina olengi supernaine, sest ma suutsin selle kõrvalt siiski ka kaks närust lehekülge lõputööd kirjutada. Jehhuuuu! mulle!

Rrhrrhhhhhrrššššeeiiine.. või midagi-midagi, ma saksa keel ei šprehe

Nojah, poleks arvanudki, aga mis see praegu mu kõrvaklappides müriseb? Juhtuski nii, et pärast kõigi mugavustega mu Tlnasse tirimist leidsin end põrisevast- vappuvast autost teel Saku suurhalli. Ja üldse mitte vastumeelseltki, pärast vastavaid meeleoluvideosid ja kuut Pisang Ambonit apelsinimahlaga. Seltskonna ülejäänud liikmete varasemad kontserdikogemused ei teinud ka muidugi asja hullemaks. Lubati porri ja tuld ja paljaid mehi, pole ju millelegi ei öelda :D Noja, nii see Eesti sünnipäev läks, enamuse ajast kellegi tuima tüki Rammstein-kirjalist T-särki põrnitsedes. Samas suutsin enamuse ajast siiski kannatlikuks jääda, kui lähedal mitmeid kiilaspäiseid pisipõkke vaoshoitult üle eesolijate õlgade kiikamas nägin. Ja pealegi tõsteti mind kõige olulisemate šõukomponentide ajal kätele, nii et "Flake'i" nägin küll üsna lähedalt oma kummipaadiga mööda crowdsurfimas. Vägev igatahes, kõik peale kerge hapnikupuuduse ja rämepalavuse. Ja läks asja ette, arvestades et kui enne kontserti olin vaatamata kõigile veenmispüüdlustele siiski üsna vastumeelne kõige tuleva suhtes, siis nojah, mis see praegu mu kõrvaklappides mürisebki?

Eile õhtul sattusin Zavis mõnda meelelahutuslikku vestlusesse.

-Kle, kas sa Kristjan Priksi tead?

-Mmm, ei vist ei tea, kuigi nimi on tuttav. A, Hellekas ütleb, et see oli ta klassivend ja nüüd on minu koolivend. Õige jah, tean küll. Teeb siin Zavis lollusi ikka. Abieluettepanekuid ja muid ennasthävitavaid variante pakub mu kursaõdedele.

-Ahah, jajah. Mis sa ise seal koolis siis õpid?

-Tekstiili...

-Öö, mis see on?

-Seletan nii hästi kui sellises olukorras võimalik on.

-Ahah. A kle, vaata mul on siin käes sõrmus, aga teises pole. Enne oli. Katki läks. Et kui sa seal tekstiili õpid, et kas sa seda parandada ei saaks? ...

-?

Jah, ega vestluse käiguga kursispüsimine ei kuulugi Zavi-vestluste iseloomu juurde.