
Kirjeldaks natuke ka seda olustikku, mis valitses, et teil, kallitel, mingi mulje tekiks. Vastavatud ruumid on valged, lagedad, kaunite sammaste ja kaartega ning kohutava tolmukorra all. Igalpool ripuvad lahtised elektrikaablid, kattekiled, tellingud ja stanged. Külalisi võtab vastu preester, kes pakub veini ja leiba ning keelitab valjul häälel sisseastujaid mitte midagi uskuma, mis neile sel õhtul räägitakse. "Sest pääsemist pole." Kinosaalis, ehk kohas, kus üritus toimusb, on kolm 10-meetri pikkust lauda, mis otstest ühendatud. Lauad kenasti kaetud, inimesed istuvad väärikalt oma kohtadele, alustavad söömist. Lavale astub naine ja ümiseb, varsti hakkavad talle prožektorid näkku paistma, ta jätkab undamist. Ja äkki astuvad laudadele modellid, kõnnivad üle laudade, veiniklaaside vahelt läbi, tantsivad, tõmblevad, joovad veini. Ja nii ta jätkub. Vahepeal vahetuvad söögid, joogid. Preester võtab aeg-ajalt sõna, lauldakse, mängitakse instrumente. Ja öö jõuab kätte. Pidu.
Järgmine päev kõik jätkub. Kõrged kontsad, raske pagas ja kuus kilomeetrit. Glämm indeed.
1 comment:
Fashionable tips!
Post a Comment