Struudel-struudel

Heh, ma lõikasin just oma nimetissõrme näpuotsa maha. Koos küünega ja puha. Ja mul oli vaid plaanis kooki teha. Igatahes siuhti ta läks tänu suurepärasele teravale noale ja siis tormas struudliabivägi kohale pärast seda, kui ma olin esikus tükk aega üles-alla hüpanud ja kokutanud. Nüüd saan ma vähemalt ülima selgusega osutada ja kellelgi pole lubatud mitte aru saada, mis ma tahan :D

Ja hiljem tegeles struudliabivägi suure innuga struudli pannile saamisega. See osutus keerulisemaks, kui hiiglasuure riidekapi ühest toast teise manööverdamine. Vähemalt maitses hea.

Voy y Vuelvo

Kuradini, folk sai ju läbi nüüd.

Aga et kõik ausalt ära rääkida... Sõitsime eelmisel esmaspäeval Pärnusse, nagu vanasti: möla ja vihmaga bussilaest. Vihm muidugi jätkus suvepealinnale kohaselt ka taevast. Aga muidugi polnud meie stuffi täis kotid tonnised ja muidugi ei kõndinud me korterisse jõudmiseks mitut kaunist kilomeetrit. Lõbusalt möödus meie aeg: oodates, kuni pliidid soojaks lähevad, oodates, kuni vesi keema läheb, oodates, kuni liha valmis praeb, oodates, kuni kohvivesi valmis keeb, oodates, kuni tatar valmib, oodates, kuni makaronid keevad ja noh, ühesõnaga, mitte üldse mitte midagi oodates. Päeva kohustuslikeks osadeks said 7th Heaven ja That 70's Show. Ja õhtuti pidi muidugi linna peale laiama minema, Kuursaali kohalikke tantsulõvisid või muulile öist vaadet kaema. Isegi randa õnnestus sihipäraselt tarvitada pärast seda kui nats rõveda ilma kiuste end demonstratiivselt murule peesitama olime visanud - päike tuli välja ja võis lausa õiglase näoga rannale suunduda. Hih, lained olid suuuured! Nii mega, et kohe oli.

Ja no siis algas mudugist Viljandi. Täitsa oma Leebokas sõitis täitsa ise, perekond Palumetsade esinduse poolt tekitatud takistustest hoolimata. Ja no kuna me juba niikuinii autoga kohale veeresime, siis miks mitte kogu elamist kaasa võtta. Nii suutsid mu kuntsiinimesed vaid ahhetada, kui me telklasse kahekesi lõpuks oma SUURE laadungi otsa maandusime. See võttis vist seal algul sama palju ruumi, kui nende kolm telki kokku. Aga samas, kellel oli folgil! kõige mugavam elu-olu, nagu hotellis. Hih:) Päeva alustuseks (kella seitsme paiku õhtul) läksime merele ehk Viljandi järvele siis. Rallisime seal mingite poikadega võidu ja olime nagu ikka naised paadis. Kõik manöövrid õnnestusid suurepäraselt, kaasaarvatud boksi tagurdamine.

Tulenevalt sellest pisikesest detailist, et meil puudusid sel aastal passid, käisime kuskil metsas kohustuslikku Oorti kuulamas, mis ei kuuldunud. Viljandi järve äärde viivate treppide otsas muutusime aga publikumagnetiks. Küllap oma uskumatu karisma (Jeea!) pärast, kuna me ei tegelenud suht mittemillegagi. Lihtsalt inimesed tulid ja tahtsid meiega olla seal.

Hommikul avastasime kurbusega, et sauna meenutav söökla oli telkla juurest likvideeritud ja nõnda ei jäänud suurt muud üle, kui linna pealt midagi hamba alla otsida. Kes otsib, see leiab vms, isegi, kui ta seda väga tõenäoliseks ei pea. Seekord siis umbes nagu kellegi elutoast sujuvalt sööklaks muundatud asutuse, kus hügieeninõuetega just ei hiilatud. Hiljem läksime Maarja ja ta sõbrakeste juurde korterisse veel kohvi rottima. Õnnestunult ja täielikult.

Nii siis läksid need paar päevakest. Oleskledes, jõurates/ulgudes/lauldes, rahvast tantsides, süües/juues, kuulates, ringi tolgendades ja rahvast vaadates. (Muidugi ei saa ka mainimata jätta, et ma leiutasin huvitava lõbustuse oma kaunist kotti ühte kõige rõvedamasse kohta pillates. Vihjeks võib öelda: plastikpeldikud...) Õhtuti avastasime uue traditsiooni Öö/päeva telgi kõrval tantsutades. Nii saime igasugu asju selgeks: Kaarel reilenderi ja mina tango. Mis siis, et mõne hoogsama keerutuse peal sai suure mürinaga vastu aeda prantsatatud:D Lahe oli ikka.

Nii lahe polnud aga olukord telklas, kus tõesti tundus, et asi on varasematest aastatest tunduvalt hullem. (Võib-olla oli asi ka natuke teises asukohas, mis asus just keset kõige suuremat läbulat, aga samas jah ...) Igatahes oli pühapäevaks kogu ala suht ühtlaselt igasuguse träniga kaetud, alustades kõikvõimalikest kiledest-paberites ja taarast kuni arvukate sokkideni ja ketsideni välja. Aga vähemalt taara, kui väärtuslik kraam, oli õhtuks ära koristatud. Suht naeruväärne oli tõesti see, et kui läbustamine oli 24h juba mitu päeva kestnud, ilmus korraga värava kõrvale suur silt, mis teavitas meid, et teglt peaks seal kehtima öörahu ning viimasel päeval märkasime ootamatult veel suuremat punast! silti, mis keelustas alkoholi tarbimise telkla piirkonnas. Hee, hea, et siis õigel ajal asjale jaole saadi :D

Viimasel veits melanhoolsel päeval (mis hiljem küll lausa tragikoomiliseks muutus) saime veel Leebokaga vihma kiuste rahvast tantsitud. Seekord võis tõesti öelda, et meie, kui alatised koperdajad ja hädapätakad olime eeskujuks väga päris mitmetele. Tekib tunne, et mõnikord on meil lausa väheke lootust normaalseteks inimesteks saada. Siis hakkasime poole seitsme ajal ära minema. Just nimelt hakkasime, sest enne pidime peale võtma veel mõned inimesed. Kokkulepitud kohta jõudes selgus, aga mõnedel olid hoopis probleemid tekkinud vahepeal. Seda nad ka just erilise adekvaatsusega telefonis seletada ei suutnud. Lühidalt olid kohalikud ossid karvaste ja suleliste neljapäevasest pillerkaarest niivõrd suurde masendusse sattunud, et tahtsid kangesti kellelegi oma frustratsiooni väljendada. Nii jäidki nende rusikate ette Juhan ja Mati (toredad nimed, ma tean:D). Õnneks (või nagu hiljem selgus, õnnetuseks) olid ka sinised mehikesed korralikult kohal olnud ja kogu kakerdajate karja jaoskonda viinud. Mati ühines küll meiega ja nii me seal siis ootasime paar tundi jalkat mängides, õlut juues, helistades ja raamatut lugedes. Lõpuks saime instruktsioonid politeimajja sõita, et ka Mati saaks oma tunnistused anda, aga muidugi me siis teadsime, kus kurat see võis olla. Natuke alainformeeritult õnnestus meil lõpuks siiski üha kojamehe seletuste järgi kohale jõuda. (Viljandis on väikse linna kohta liiga palju surnuaedu.) Politseinike koda osutus aga mustaks auguks, kuhu lähed ja välja ei tule. Nii nad sinna kadusid: algul Juhan ja Silver, siis Mati ja kõige lõpuks Leebokas, kes oli hirmus kuri ja turtsus vihast. (Ei kujuta seda ette, onju?:) Nagu hiljem selgus, pidid need tüübid ikka muidugi politsei trepil veel paar SaaremaaX-i ära jooma, kuis siis muidu. Müstiline tõesti, kuidas nad käisid seal vabalt ringi, õlled näpus ja neid vahetpidamata tühjendades. Politsei - õigluse jõud. Tõenäoliselt oli Juhan hakanud ülekuulamisruumis ka oma purjus möla ajama, mille puhul, nagu me eelmisel õhtul olime kogenud, tõesti ei saanud aru, millal ta tõtt või miskit muud räägib. Ibaajamise eest pidi aga teadagi miski suurem trahv olema. Vahepeal oli ta politeinike juuresolekul telefonis Mati küsimusele "Kas sa ikka rääkisid kogu loo ära?" vastanud "Ei rääääkinud:D" Nii et siis jah. Õnneks suutsime sealt kolme poole tunni pärast lausa liikuma saada, mis muidugi ei tähendanud veel edukust. Vahepeal oli ju vaja veel suitsetada ja Võrtsjärve-äärseid peldikumaju külastada ja pärast seda enam mitte autosse ronida. Jah, Juhan oli hoos:) Huu, minul oli päris naljakas, aga Leebokal vist mitte nii väga. Tartus viskasime nad siis lõpuks autost leebelt välja, Juhan maandus Mati jutu järgi koduaia kraavis ning nagu hiljem linna teises otsas selgus, oli Mati unustanud oma koduvõtmed Juhani juurde seljakotti. Aga siis tegi Leebokas kurja nägu ja jättis ta tänavale maha vaarikaid sööma. (Pärast sain teada, et kõik oli ikkagi enam-vähem õnnelikult lõppenud ja keegi ära ei külmunud.) Nii et võib öelda, et meil oli tore folk (:

Ma muidugi õnnitlen teid nüüd, kui te selle kohutavalt segase plära läbi olete lugenud: teie ajudes on nüüd jälle natuke rohkem kräppi, mis kasulikku infot blokkima saab hakata. Edukas.

Kuulan siis nüüd Fernando Sterni edasi. Tema oligi selle aasta folgi leid. Ja oi kui hea leid.

Nano Stern - Voy y Vuelvo (lähen ja tulen tagasi)

Good boy, Daisy!

It's getting you in a lot of trouble, this thinking. I wouldn't do so much of it.

I'm gonna need a proper office. A new one. And you're gonna buy it for me.
What's wrong with this one?
(lifts off the door of the caravan) Oh, nothing, Tommy. It's tip-top. Just I'm not sure about the colour.

Is he aloud to do that?
It's an unlicenced boxing match, not a tickling competition.

You should never underestimate the predictability of stupidity.

Vahepeal on kõik vaikne olnud. Keskmiselt. Kontsert oli hea, välja arvatud see, et lõpus kiskus asi kergelt natsiparaadiks ära. Rahvas neelas kõik isuga alla. Mis see eestlaste kohta ütleb, ma ei taha teada. Ja mis see meie kohta ütleb, kes me vaiksel Toomemäel koleda häälega laulda huilgasime, ei taha ma samuti teada.

Aga Snatch on geniaalne film.
Ja nüüd lähme hoopis ära. Suvitama:)

Iga päev üritan ma päevitama minna. Iga päev ärkan umbes üheksa ajal ja näen, et väljas särab mölakas päike. Jess! Lõpuks ometi. Ja selleks ajaks, kui ma oma hädavajalikud hommikused "tööd" tehtud saan (mis hõlmavad ka selle tegevuse siin praegu), on ta pilve taha kakerdanud ja ei tule terve päev sealt enam välja. Kui, siis ainult hetkeks mõnitama. Kus on siis õiglus?

Õnneks suutsin eile õhtul õmmelda. Täitsa tore oli üle pika aja. Mitte, et see nüüd järjekorras olevate asjade hunnikut oleks eriliselt vähendanud.

Ja kui nüüd veel mõelda kasulike asjade peale, siis üleeile käisin koolis, oma koolis. Nad on sinna lasteaialastele inkubaatori teinud. Tgelt ka! Sile ja pastelltoonides, öh. Ja kraanikausid ja vetsupotid ja nurgavann on nii muhedalt pisikesed ja madalad. Toimetasin seal oma ziletiga töömeeste mustatud akende kallal.

(Emme sõitis just maja ette. Traktoriga! Nagu mismõttes?)

Nonii. Nüüd on see töö täidetud. Võib asuda järgmise kallale, milleks oleks söömine. Et siis järjekordselt kurbusega tõdeda, et päike on parematele jahimaadele siirdunud.

Produktiivsus ise

Jah, just. Täna olen ma ikka kuradi produktiivne olnud. Kui arvestada minu skaalat sellel alal. Selline nägin täna välja oma tegevuse tipul. Need pole kahjuks kasevihad, aga see-eest palju parema lõhnaga meliss ja piparmünt. Uh, njämm. Nüüd levitavad nad oma head aroomi pööningul uhkes üksinduses.

Lõpetasin ühe raamatu, mis mind ammu kapi peal ootas. Kohe väga ammu, kui nüüd mõtlema hakata. Ja sealt leidsin sellise lõigu:

"Tema ihu mäletab: igat murdu, keretäit, igat nõelatorget, igat küünlaleegi põletust. Läbi valu avastab ta iseenda mineviku ja õhus hakkavad märatsema hääled. Öö jääb lühikeseks, ta ei jõua vastata süüdistustele ega valada pisaraid, mida temalt nõutakse. Ta oli arvanud, et temale antud tunnid olid nagu iseend õgivad lõkked, millest jääb vaid kahvatu tuhk. Nüüd saab ta teada, et aeg jälitab mehi nagu mõrtsukas, kes põhjalikult ja kindlakäeliselt aastate süütõendeid kogub. Kaotsi ei lähe midagi. See oli puhas alpus ja rumalus. Kaotsi ei lähe midagi ja vaikus ei ole vaikus, vaid omaenda kurtus." Mulle meeldib.

Aga homme saab õnneks laulda. Tore. Kuigi see tähendab, et üks toredake sünnipäev jääb mu poolt pidamata. See pole tore. Üldsegi. Samas, varsti jälle. Jaja, tulge siis kuulge oma kõrvaga laupäeva õhtul raeplatsil meie kõrgelennulist röginat ja kraaksumist. Ma olen kindel, et see on vaeva väärt :D not.

Kui õunad valmis saavad, siis te tohutult tahate aidata mul neid süüa, onju? Neid on metsikult.

WTF

Et head asjad ei jääks halbade pärast rääkimata, peaks alustama just neist esimestest. Niimoodi oligi, et neljapäeval käisime kontserdil. Allekokkareenal. Rahvast oli murdu, õlut ojadena ja šašlõkki mägedena. Esimesena, küll tubli tund aega plaanist hiljem, hakkas Tannu lõõritama-rögisema. Soojendas küll, hästi soojendas. Aga kuna lavale pidid veel mõned põdrad ka muusikat tegema tulema, läksime välja grillsuitsu sisse tibakest õlunaadi mekkima ja afroparukast unistama. Tannu lõpetas, hakkas mingit vaikset raadiorokki laskma, vahepeale mõned kidrahäälestused, mõtlesime, et ju siis sommid alles valmistuvad seal. Istusime edasi kuskil parkla ja prügikastide vahel ja naersime, et kui tobe tunne oleks, kui nüüd õhusepad alustaks ja meie oleks siin. Ja just siis, kui nunnud vanainimese põied meid areeni u 150-sse vetsu ajasid, kostsid esimesed Eat the Rich akordid. Oh paanikat :D Tuterdasime siis kiiresti platsile, kus muidugi meie jaoks ruumi enam polnud. Käiku läksid küünarnukid, pisike kasv ja uskumatu möla ja kilkamine vaheldumisi. Lõpuks isegi oma üllatuseks olime peaaegu kõigist amelevatest paarikestest mööda saanud ja lavast vaid tšut-tšut eemal. Täitsa lõpp, ma ütleks. Vanakesed on juba peaaegu kuuekümnesed, aga rahva ajavad ikka totaalselt pöördesse. Ülim ülivõrdes. Mis sest, et mõned meie ümber natuke urisesid ja et mu kott umbes kuus korda oma sangast lahti ütles ja maha kukkus ja mis sest, et õhku polnud ning kohutavalt palav oli. Kõik oli hea. Ainuke häda oli, et ära lõppes see kõik hea. Platsilt ära minnes veeretas tuul krõbinal tuhandeid tühje plasttopse mööda väljakut kui kõrbes heinapalle.

Siin tekib jutusse väike vahe, et mitte ära rikkuda teise muusikasündmuse emotsioone. Nimelt läksime laupäeval Kilingi-Nõmmele Schillingule – ilusa muusika festivalile. Natuke vihmas, a mis sest. Ülejäänud oli hea ja ilus: muusika, koht, inimesed ja olu. Eesti politsei ei tolereeri küll ennastunustavalt tantsivaid vanakesi, küll aga olid nood kõigi teiste lemmikud. Kimya on nunnu. Hommikul käisime kohalikus restos oma kõtukesi kosutamas. Kosutus saabus alles tunni ja kümne minuti pärast, pleiss oli ometigi pungil täis kohalikku maffiat segamini festivali värviliste külalistega. Ei no, K-N ongi huvitav koht. Täna on Postimehes selle kohta vägagi ülendav ja rahukuulutajaks tituleeriv artikkel. Elagu Schilling!

Aga siis ): Hakkasime oma ülendavate kontserdikogemustega ALeCoq Arenalt jala tulema, tohutult hea tunne sees. Jõudsime rahvusraamatukogu juurde, seal võttis Mannu papa meid peale ja viis keskilinna. (Hiljem tuli meelde, et me kaalusime veel Leebokaga Balti jaama kaudu jala Kalamajja minna.) Tammsaare pargis ühines Jarmo meiega ja hakkasime Viru poole kõndima. Mingid vene tüübid tulid vastu ja võis olla kerge riivamine vastu neid või ka mitte. Asi võis olla ka lihtsalt selles, et meie rääkisime eesti ja nemad vene keeles. Piisav põhjus vihaseks saamiseks ja end puudututuna tundmiseks, kas pole. Igatahes hakkasid nood kurjalt midagi karjuma. Läksime kiirelt edasi, parem kui midagi vastu ei ütle, aru me neist niikuinii ei saanud. Ja just enne sebrat tulid kaks jorssi järsku suure jooksuga, lõid Jarmo maha ja hakkasid teda peksma. Leebokas ja Inga karjusid, mina ei suutnud midagi kuuldavalt tuua. Ei teadnud, kas minna vahele, aga samas, mis kasu oleks minustki olnud. Ja ausalt öeldes, kartsin ise ka peksa saada. Nondel tüüpidel vist eriti vahet pole, keda nad peksavad. Peaasi, et eestlasi. Mingi hetk vahtisin veel ühe jorsiga paar sekundit tõtt ja vaid viiksusin arusaamatult. Kõik käis nii kiiresti ja samas niiiii kohutavalt aegluubis. Ümberringi polnud ühtegi inimest, lähimad mitmekümne meetri kaugusel, kõik püüdlikult mööda vaatamas. Lõpuks jooksid nad minema. Tahtsime sealt ainult minema saada, foor läks just punaseks, ootasime veel. Üle tee tulid jooksuga mingid vene tüübid. Jälle, kas ei aita veel? Tulid, hakkasid vene keeles meie käest midagi küsima, meie eesti keeles vastu. Lõpuks saime aru, et vist tahtsid nad ka vaid kaklust otsida, küsisid, kes need peksjad olid. Aga kuna me olime nii arusaamatud tol hetkel, sis läksid nad midagi paremat otsima. "Pohhui." Saime kuidagi üle tee, sealt läksid Inga ja Jarmo taksoga edasi, meie Leebokaga mõtlesime pool kilomeetrikest jala minna. See osutus suureks veaks. Mingi ööklubi eest hakkas üks mees meid osatama. (Tõenäoliselt reetis meid jälle eesti keel või nägid nad, mis üle tee oli juhtunud.) Kõndisime kiirelt edasi täiesti inimtühja suure tänava ääres. Äkki oli neid järsku kolm meie järgi tulemas. Ja siis jõudis alles kohale, et kurat võtaks, see on praegu päriselt. Kihutasime ainult edasi, sees kõik krampis ja täielik paanika. Lõpuks jäid nad maha, aga kramp jäi alles. Suvalise bussiputka juures olevad inimesed tundusid sel hetkel kõige suuremad retsid. Vene keeles telefoniga rääkiv mees samuti, kuigi meieni jõudes ütles ta: "Tere neiud." Korterisse jõudes ei suutnud enam väga muretult naeratada ja kontserdimuljeid jagada, sees kõik värisemas ja silmad ainiti põrandat põrnitsemas. Hiljem pesin jala pealt verepritsmeid.
Epiloog. Ma lihtsalt ei saa aru. Ja kõik. Järgmine päev me välja ei läinud. Akna taga ehitasid uut klaasmaja vene mehed. Ma tean, et see on totter ja ma ei ütlegi, et ma poleks enam tolerantne, aga mingid piirangud on tulnud. Aga see ei ole hea tunne, kui 50% vastutulevatest inimestest on venelased. Tahtsime vaid sealt värdjast linnast minema saada. Kahjuks ei jäänud rõve kartus sinna maha, vaid hämaras Tartus tänava peal vastutulevad ja kogunevad vastavas eas inimesed tõid ta jälle välja. Ei taha nii. Tartu on hea, vähemalt minu jaoks. Ja mingi kuradi Tallinna jamad ei tohi seda rikkuda.

In any other world
You could tell the difference
And let it all unfurl
Into broken reminants
Smile like you mean it
And let yourself let go
Cos it's all in the hands of a bitter, bitter man
Say goodbye to the world you thought you lived in
"I never ever, I forget my story. My face is not sad, but inside, I am sad."

Massive

Need on minu kirssampsud. Täitsa oma käega päästsin nad just lindude nokkade vahelt. Ja päästsin nad oma kõhtu laiali. Vähemalt linnukeste käest ära. Nemad söögu .. tõuke. Ja teisi lolle loomi.

Vahepeal käisin tööl. Natuke. Ehitasin. Varahommikust hilisõhtuni. Kopsud tolmu ning veel kord tolmu täis. Tolm hakkas päeva lõpuks juba mingit isehakanud juukselaki osa täitma. Ja sulanud tulise värvi lärakad kukkusid krae vahele ja olid valusad.
Siis käisime Tõrvas. Mõni päev vaarikad ja maasusid. Ja Vanamõisat.
Ja siis tegime suvepirot natuke. Võib-olla natuke palju: täna on massive ultratuuma. Aga samas saime endale Zavis töötava sõbra Ove, kellele ma otsaette paarituvad jänesed tätoveerisin. Ta oli too õhtu väga menukas mees. Hö. Ja samas saime ka mingi kurja ossi omale. Me väga ei tahtnud teda, ta oli vägaväga kuri. Ja sülgav.

Neku Leebokas tuli täna tagasi. Numps! Sis lähme homme rongitama ja Aerosmithitama. Seda viimast ülehomme. Oeeh, täitsa hull, kui lahe. Ja läheb aina lahedamaks. Sest häid asju muudkui tuleb. (Kui ma ainult puukborrellioosi ei saanud.)


Aga nüüd teen ma need ampsud purki kompotiks. Et oleks talvel linnukesi toita.