Voy y Vuelvo

Kuradini, folk sai ju läbi nüüd.

Aga et kõik ausalt ära rääkida... Sõitsime eelmisel esmaspäeval Pärnusse, nagu vanasti: möla ja vihmaga bussilaest. Vihm muidugi jätkus suvepealinnale kohaselt ka taevast. Aga muidugi polnud meie stuffi täis kotid tonnised ja muidugi ei kõndinud me korterisse jõudmiseks mitut kaunist kilomeetrit. Lõbusalt möödus meie aeg: oodates, kuni pliidid soojaks lähevad, oodates, kuni vesi keema läheb, oodates, kuni liha valmis praeb, oodates, kuni kohvivesi valmis keeb, oodates, kuni tatar valmib, oodates, kuni makaronid keevad ja noh, ühesõnaga, mitte üldse mitte midagi oodates. Päeva kohustuslikeks osadeks said 7th Heaven ja That 70's Show. Ja õhtuti pidi muidugi linna peale laiama minema, Kuursaali kohalikke tantsulõvisid või muulile öist vaadet kaema. Isegi randa õnnestus sihipäraselt tarvitada pärast seda kui nats rõveda ilma kiuste end demonstratiivselt murule peesitama olime visanud - päike tuli välja ja võis lausa õiglase näoga rannale suunduda. Hih, lained olid suuuured! Nii mega, et kohe oli.

Ja no siis algas mudugist Viljandi. Täitsa oma Leebokas sõitis täitsa ise, perekond Palumetsade esinduse poolt tekitatud takistustest hoolimata. Ja no kuna me juba niikuinii autoga kohale veeresime, siis miks mitte kogu elamist kaasa võtta. Nii suutsid mu kuntsiinimesed vaid ahhetada, kui me telklasse kahekesi lõpuks oma SUURE laadungi otsa maandusime. See võttis vist seal algul sama palju ruumi, kui nende kolm telki kokku. Aga samas, kellel oli folgil! kõige mugavam elu-olu, nagu hotellis. Hih:) Päeva alustuseks (kella seitsme paiku õhtul) läksime merele ehk Viljandi järvele siis. Rallisime seal mingite poikadega võidu ja olime nagu ikka naised paadis. Kõik manöövrid õnnestusid suurepäraselt, kaasaarvatud boksi tagurdamine.

Tulenevalt sellest pisikesest detailist, et meil puudusid sel aastal passid, käisime kuskil metsas kohustuslikku Oorti kuulamas, mis ei kuuldunud. Viljandi järve äärde viivate treppide otsas muutusime aga publikumagnetiks. Küllap oma uskumatu karisma (Jeea!) pärast, kuna me ei tegelenud suht mittemillegagi. Lihtsalt inimesed tulid ja tahtsid meiega olla seal.

Hommikul avastasime kurbusega, et sauna meenutav söökla oli telkla juurest likvideeritud ja nõnda ei jäänud suurt muud üle, kui linna pealt midagi hamba alla otsida. Kes otsib, see leiab vms, isegi, kui ta seda väga tõenäoliseks ei pea. Seekord siis umbes nagu kellegi elutoast sujuvalt sööklaks muundatud asutuse, kus hügieeninõuetega just ei hiilatud. Hiljem läksime Maarja ja ta sõbrakeste juurde korterisse veel kohvi rottima. Õnnestunult ja täielikult.

Nii siis läksid need paar päevakest. Oleskledes, jõurates/ulgudes/lauldes, rahvast tantsides, süües/juues, kuulates, ringi tolgendades ja rahvast vaadates. (Muidugi ei saa ka mainimata jätta, et ma leiutasin huvitava lõbustuse oma kaunist kotti ühte kõige rõvedamasse kohta pillates. Vihjeks võib öelda: plastikpeldikud...) Õhtuti avastasime uue traditsiooni Öö/päeva telgi kõrval tantsutades. Nii saime igasugu asju selgeks: Kaarel reilenderi ja mina tango. Mis siis, et mõne hoogsama keerutuse peal sai suure mürinaga vastu aeda prantsatatud:D Lahe oli ikka.

Nii lahe polnud aga olukord telklas, kus tõesti tundus, et asi on varasematest aastatest tunduvalt hullem. (Võib-olla oli asi ka natuke teises asukohas, mis asus just keset kõige suuremat läbulat, aga samas jah ...) Igatahes oli pühapäevaks kogu ala suht ühtlaselt igasuguse träniga kaetud, alustades kõikvõimalikest kiledest-paberites ja taarast kuni arvukate sokkideni ja ketsideni välja. Aga vähemalt taara, kui väärtuslik kraam, oli õhtuks ära koristatud. Suht naeruväärne oli tõesti see, et kui läbustamine oli 24h juba mitu päeva kestnud, ilmus korraga värava kõrvale suur silt, mis teavitas meid, et teglt peaks seal kehtima öörahu ning viimasel päeval märkasime ootamatult veel suuremat punast! silti, mis keelustas alkoholi tarbimise telkla piirkonnas. Hee, hea, et siis õigel ajal asjale jaole saadi :D

Viimasel veits melanhoolsel päeval (mis hiljem küll lausa tragikoomiliseks muutus) saime veel Leebokaga vihma kiuste rahvast tantsitud. Seekord võis tõesti öelda, et meie, kui alatised koperdajad ja hädapätakad olime eeskujuks väga päris mitmetele. Tekib tunne, et mõnikord on meil lausa väheke lootust normaalseteks inimesteks saada. Siis hakkasime poole seitsme ajal ära minema. Just nimelt hakkasime, sest enne pidime peale võtma veel mõned inimesed. Kokkulepitud kohta jõudes selgus, aga mõnedel olid hoopis probleemid tekkinud vahepeal. Seda nad ka just erilise adekvaatsusega telefonis seletada ei suutnud. Lühidalt olid kohalikud ossid karvaste ja suleliste neljapäevasest pillerkaarest niivõrd suurde masendusse sattunud, et tahtsid kangesti kellelegi oma frustratsiooni väljendada. Nii jäidki nende rusikate ette Juhan ja Mati (toredad nimed, ma tean:D). Õnneks (või nagu hiljem selgus, õnnetuseks) olid ka sinised mehikesed korralikult kohal olnud ja kogu kakerdajate karja jaoskonda viinud. Mati ühines küll meiega ja nii me seal siis ootasime paar tundi jalkat mängides, õlut juues, helistades ja raamatut lugedes. Lõpuks saime instruktsioonid politeimajja sõita, et ka Mati saaks oma tunnistused anda, aga muidugi me siis teadsime, kus kurat see võis olla. Natuke alainformeeritult õnnestus meil lõpuks siiski üha kojamehe seletuste järgi kohale jõuda. (Viljandis on väikse linna kohta liiga palju surnuaedu.) Politseinike koda osutus aga mustaks auguks, kuhu lähed ja välja ei tule. Nii nad sinna kadusid: algul Juhan ja Silver, siis Mati ja kõige lõpuks Leebokas, kes oli hirmus kuri ja turtsus vihast. (Ei kujuta seda ette, onju?:) Nagu hiljem selgus, pidid need tüübid ikka muidugi politsei trepil veel paar SaaremaaX-i ära jooma, kuis siis muidu. Müstiline tõesti, kuidas nad käisid seal vabalt ringi, õlled näpus ja neid vahetpidamata tühjendades. Politsei - õigluse jõud. Tõenäoliselt oli Juhan hakanud ülekuulamisruumis ka oma purjus möla ajama, mille puhul, nagu me eelmisel õhtul olime kogenud, tõesti ei saanud aru, millal ta tõtt või miskit muud räägib. Ibaajamise eest pidi aga teadagi miski suurem trahv olema. Vahepeal oli ta politeinike juuresolekul telefonis Mati küsimusele "Kas sa ikka rääkisid kogu loo ära?" vastanud "Ei rääääkinud:D" Nii et siis jah. Õnneks suutsime sealt kolme poole tunni pärast lausa liikuma saada, mis muidugi ei tähendanud veel edukust. Vahepeal oli ju vaja veel suitsetada ja Võrtsjärve-äärseid peldikumaju külastada ja pärast seda enam mitte autosse ronida. Jah, Juhan oli hoos:) Huu, minul oli päris naljakas, aga Leebokal vist mitte nii väga. Tartus viskasime nad siis lõpuks autost leebelt välja, Juhan maandus Mati jutu järgi koduaia kraavis ning nagu hiljem linna teises otsas selgus, oli Mati unustanud oma koduvõtmed Juhani juurde seljakotti. Aga siis tegi Leebokas kurja nägu ja jättis ta tänavale maha vaarikaid sööma. (Pärast sain teada, et kõik oli ikkagi enam-vähem õnnelikult lõppenud ja keegi ära ei külmunud.) Nii et võib öelda, et meil oli tore folk (:

Ma muidugi õnnitlen teid nüüd, kui te selle kohutavalt segase plära läbi olete lugenud: teie ajudes on nüüd jälle natuke rohkem kräppi, mis kasulikku infot blokkima saab hakata. Edukas.

Kuulan siis nüüd Fernando Sterni edasi. Tema oligi selle aasta folgi leid. Ja oi kui hea leid.

Nano Stern - Voy y Vuelvo (lähen ja tulen tagasi)