WTF

Et head asjad ei jääks halbade pärast rääkimata, peaks alustama just neist esimestest. Niimoodi oligi, et neljapäeval käisime kontserdil. Allekokkareenal. Rahvast oli murdu, õlut ojadena ja šašlõkki mägedena. Esimesena, küll tubli tund aega plaanist hiljem, hakkas Tannu lõõritama-rögisema. Soojendas küll, hästi soojendas. Aga kuna lavale pidid veel mõned põdrad ka muusikat tegema tulema, läksime välja grillsuitsu sisse tibakest õlunaadi mekkima ja afroparukast unistama. Tannu lõpetas, hakkas mingit vaikset raadiorokki laskma, vahepeale mõned kidrahäälestused, mõtlesime, et ju siis sommid alles valmistuvad seal. Istusime edasi kuskil parkla ja prügikastide vahel ja naersime, et kui tobe tunne oleks, kui nüüd õhusepad alustaks ja meie oleks siin. Ja just siis, kui nunnud vanainimese põied meid areeni u 150-sse vetsu ajasid, kostsid esimesed Eat the Rich akordid. Oh paanikat :D Tuterdasime siis kiiresti platsile, kus muidugi meie jaoks ruumi enam polnud. Käiku läksid küünarnukid, pisike kasv ja uskumatu möla ja kilkamine vaheldumisi. Lõpuks isegi oma üllatuseks olime peaaegu kõigist amelevatest paarikestest mööda saanud ja lavast vaid tšut-tšut eemal. Täitsa lõpp, ma ütleks. Vanakesed on juba peaaegu kuuekümnesed, aga rahva ajavad ikka totaalselt pöördesse. Ülim ülivõrdes. Mis sest, et mõned meie ümber natuke urisesid ja et mu kott umbes kuus korda oma sangast lahti ütles ja maha kukkus ja mis sest, et õhku polnud ning kohutavalt palav oli. Kõik oli hea. Ainuke häda oli, et ära lõppes see kõik hea. Platsilt ära minnes veeretas tuul krõbinal tuhandeid tühje plasttopse mööda väljakut kui kõrbes heinapalle.

Siin tekib jutusse väike vahe, et mitte ära rikkuda teise muusikasündmuse emotsioone. Nimelt läksime laupäeval Kilingi-Nõmmele Schillingule – ilusa muusika festivalile. Natuke vihmas, a mis sest. Ülejäänud oli hea ja ilus: muusika, koht, inimesed ja olu. Eesti politsei ei tolereeri küll ennastunustavalt tantsivaid vanakesi, küll aga olid nood kõigi teiste lemmikud. Kimya on nunnu. Hommikul käisime kohalikus restos oma kõtukesi kosutamas. Kosutus saabus alles tunni ja kümne minuti pärast, pleiss oli ometigi pungil täis kohalikku maffiat segamini festivali värviliste külalistega. Ei no, K-N ongi huvitav koht. Täna on Postimehes selle kohta vägagi ülendav ja rahukuulutajaks tituleeriv artikkel. Elagu Schilling!

Aga siis ): Hakkasime oma ülendavate kontserdikogemustega ALeCoq Arenalt jala tulema, tohutult hea tunne sees. Jõudsime rahvusraamatukogu juurde, seal võttis Mannu papa meid peale ja viis keskilinna. (Hiljem tuli meelde, et me kaalusime veel Leebokaga Balti jaama kaudu jala Kalamajja minna.) Tammsaare pargis ühines Jarmo meiega ja hakkasime Viru poole kõndima. Mingid vene tüübid tulid vastu ja võis olla kerge riivamine vastu neid või ka mitte. Asi võis olla ka lihtsalt selles, et meie rääkisime eesti ja nemad vene keeles. Piisav põhjus vihaseks saamiseks ja end puudututuna tundmiseks, kas pole. Igatahes hakkasid nood kurjalt midagi karjuma. Läksime kiirelt edasi, parem kui midagi vastu ei ütle, aru me neist niikuinii ei saanud. Ja just enne sebrat tulid kaks jorssi järsku suure jooksuga, lõid Jarmo maha ja hakkasid teda peksma. Leebokas ja Inga karjusid, mina ei suutnud midagi kuuldavalt tuua. Ei teadnud, kas minna vahele, aga samas, mis kasu oleks minustki olnud. Ja ausalt öeldes, kartsin ise ka peksa saada. Nondel tüüpidel vist eriti vahet pole, keda nad peksavad. Peaasi, et eestlasi. Mingi hetk vahtisin veel ühe jorsiga paar sekundit tõtt ja vaid viiksusin arusaamatult. Kõik käis nii kiiresti ja samas niiiii kohutavalt aegluubis. Ümberringi polnud ühtegi inimest, lähimad mitmekümne meetri kaugusel, kõik püüdlikult mööda vaatamas. Lõpuks jooksid nad minema. Tahtsime sealt ainult minema saada, foor läks just punaseks, ootasime veel. Üle tee tulid jooksuga mingid vene tüübid. Jälle, kas ei aita veel? Tulid, hakkasid vene keeles meie käest midagi küsima, meie eesti keeles vastu. Lõpuks saime aru, et vist tahtsid nad ka vaid kaklust otsida, küsisid, kes need peksjad olid. Aga kuna me olime nii arusaamatud tol hetkel, sis läksid nad midagi paremat otsima. "Pohhui." Saime kuidagi üle tee, sealt läksid Inga ja Jarmo taksoga edasi, meie Leebokaga mõtlesime pool kilomeetrikest jala minna. See osutus suureks veaks. Mingi ööklubi eest hakkas üks mees meid osatama. (Tõenäoliselt reetis meid jälle eesti keel või nägid nad, mis üle tee oli juhtunud.) Kõndisime kiirelt edasi täiesti inimtühja suure tänava ääres. Äkki oli neid järsku kolm meie järgi tulemas. Ja siis jõudis alles kohale, et kurat võtaks, see on praegu päriselt. Kihutasime ainult edasi, sees kõik krampis ja täielik paanika. Lõpuks jäid nad maha, aga kramp jäi alles. Suvalise bussiputka juures olevad inimesed tundusid sel hetkel kõige suuremad retsid. Vene keeles telefoniga rääkiv mees samuti, kuigi meieni jõudes ütles ta: "Tere neiud." Korterisse jõudes ei suutnud enam väga muretult naeratada ja kontserdimuljeid jagada, sees kõik värisemas ja silmad ainiti põrandat põrnitsemas. Hiljem pesin jala pealt verepritsmeid.
Epiloog. Ma lihtsalt ei saa aru. Ja kõik. Järgmine päev me välja ei läinud. Akna taga ehitasid uut klaasmaja vene mehed. Ma tean, et see on totter ja ma ei ütlegi, et ma poleks enam tolerantne, aga mingid piirangud on tulnud. Aga see ei ole hea tunne, kui 50% vastutulevatest inimestest on venelased. Tahtsime vaid sealt värdjast linnast minema saada. Kahjuks ei jäänud rõve kartus sinna maha, vaid hämaras Tartus tänava peal vastutulevad ja kogunevad vastavas eas inimesed tõid ta jälle välja. Ei taha nii. Tartu on hea, vähemalt minu jaoks. Ja mingi kuradi Tallinna jamad ei tohi seda rikkuda.

In any other world
You could tell the difference
And let it all unfurl
Into broken reminants
Smile like you mean it
And let yourself let go
Cos it's all in the hands of a bitter, bitter man
Say goodbye to the world you thought you lived in
"I never ever, I forget my story. My face is not sad, but inside, I am sad."