Iga päev üritan ma päevitama minna. Iga päev ärkan umbes üheksa ajal ja näen, et väljas särab mölakas päike. Jess! Lõpuks ometi. Ja selleks ajaks, kui ma oma hädavajalikud hommikused "tööd" tehtud saan (mis hõlmavad ka selle tegevuse siin praegu), on ta pilve taha kakerdanud ja ei tule terve päev sealt enam välja. Kui, siis ainult hetkeks mõnitama. Kus on siis õiglus?

Õnneks suutsin eile õhtul õmmelda. Täitsa tore oli üle pika aja. Mitte, et see nüüd järjekorras olevate asjade hunnikut oleks eriliselt vähendanud.

Ja kui nüüd veel mõelda kasulike asjade peale, siis üleeile käisin koolis, oma koolis. Nad on sinna lasteaialastele inkubaatori teinud. Tgelt ka! Sile ja pastelltoonides, öh. Ja kraanikausid ja vetsupotid ja nurgavann on nii muhedalt pisikesed ja madalad. Toimetasin seal oma ziletiga töömeeste mustatud akende kallal.

(Emme sõitis just maja ette. Traktoriga! Nagu mismõttes?)

Nonii. Nüüd on see töö täidetud. Võib asuda järgmise kallale, milleks oleks söömine. Et siis järjekordselt kurbusega tõdeda, et päike on parematele jahimaadele siirdunud.