skandaal!! mida ajusaagim küll mõtleks?

ahahahaaa! need pildid šokolaadide taga jõulukalendris ei pea paika. täna, olles avanud järjekordse akna (need mitte üldse ei lähe mul umbes neli päeva meelest ära) oli mu rõõm suur, kui plastist aknakese taga vaatas oma imeilusate silmadega mulle otsa bämbi. aga niipea, kui pilgu oma magusale saagile heitsin, jooksis kale pettumusehoog kõhust läbi. plönn kujutas ähmaselt hoopis sokki. nagu sokki! mismõttes? parem sööks bämbisid kui kellelegi kahtlase kasutuse läbi teinud sokke.

'tea, kas riskida kondipurustamisega ja koperdada läbi libeda karlova, ainult selle püha eesmärgiga et näha kohustuslikke esmaspäevaõhtuseid seepe, meie katkise teleka kiuste. nõuab arutelu.

Mul on kuri kahtlus, et lähipäevadel teeb see meeletu kogus vett, mis järsku maha sadanud, läbi kiireid olekumuutusi. Õige pea peaks praegune kohev ja oioi kui ilus tahkus asenduma ületamatu lögaga, mis seejärel ajutiselt salakavalalt libedaks olluseks muutub ning kõige lõpuks jälle oma algsendi sisse võtab ja tagasi pilvedesse aurab. Kui ta saabus, oli tore eniveis. Igati õigeks osutus otsus tormi ja kaose päeval mitte hakata tegema mingeid asjalikke toimetusi ning selle asemel rahulikult voodis lebotada, lõpuks end üles ajada ning üks suur laar vahvleid valmis vorpida ja seejärel end nende ning kuuma glögiga teleka ette Malevat vahtima visata. Hiljem ei pidanud küll enam vastu ja oli vaja lume sisse kakerdama minna. Kintsud jäässe ja paks lumekorp selga. See võib üsna kahtlane vaatepilt olla, kui mõlemal pool tänavat üritavad mingid tüübid kõhuli kelkudel mäest alla pingviine imiteerida. Kelguummik.
Üldiselt jah.. teema on lumi. Hakkab juba enam-vähem ära harjuma, ka aeg-ajalt katustelt alla lajatavate lumelaamade ning sügavale lumehangedesse vihisevate jääpurikatega.

Uimane nigu porikärblane

Mingil hetkel tekib kahtlane tunne, et nii vist ikka ei saa. Kuni järgmise korrani, mil teki all soojas kaisus lesida ja siunata välismaailm suurimaks vaenlaseks, kes on boikoti täielikult ära teeninud. Seega on isegi üsna normaalsed kella 6-7-vahelised "hommikusöögid" ning totaalne teadmatus kõigest, mis sünnib väljaspool pakse kiviseinu. Ei mingeid raamatuid müüvaid tädisid ega baleriinikleiti riietuvaid sõpru. Ainult pehme voodi, näljapeletuse jaoks voodi kõrvale varutud kommid, õunad, šokolaad ja mandariinid ning voodi all tümisevpõrisev muusika. Tegelikult tean vägagi hästi, mis selline elukohustuste ignoreerimine toob. Hmm.. jah.. tean. Ja mis siis. Sest tegelikult on olnud väga tegusaid aegu ning "natike" puhkust on küll ausalt ära teenitud. NOT.
Paar viimast nädalat on mu elu juhtinud kooriasjandus. Üle-eelmisel nädalavahetusel käisime TÜSiga Kundas. Saime ülimalt külmas saalis proovi tehes reipaid lauseid: a'la "külmas kõlavadki hääled paremini, sellepärast on ka kirikukonterdid väga hea akustikaga". Eiei, miss Valli, nii see ikka päris pole. Aga Kunda on üldiselt üsna omapärane linn. Eriti just hommikuti... kui külm on kõik õuesoleva helehalliks näpistanud ning kõik see hallus väga sujuvalt tsemenditehase samavärvilise groteskiga sulandub, eespool aktsendiks paar erkhelesinist majakest.
Sellest järgmisel nädalavahetusel ootas mind juba teine koor. Nüüd osutus valituks üleriigiline neidudekoor Leelo, mille proovid üle kuu-paari toimuvad Tartus või Tlnas. Seekord siiski viimases ning see polnud juba algusest peale (kui pidi lausa ebaloomulikult vara üles tõusma ja läbi vihma bussis päälinna poole loksuma) hea mõte. Muidugi jooksin ma kohe alustuseks ringi nagu peata kana, üritades teha vahet kõigil bussidel-trollidel-trammidel ning peatustel. Ning otseloomulikult sattusin teed küsima justnimelt vene rahvusest inimeste käest, kes küsimuse peale, kuspool on Mustamäe Gümnaasium, ainult silmi pööritavad, segaselt midagi Õismäest jahuvad ning teadmata suunas käega lahmivad. Ilmselgelt ei saanud selliseid juhiseid puhta tõena võtta ning tuli siiski oma aru järgi orienteeruma hakata. Kõik õnnestus suurepäraselt: täiesti õigeaegselt jõudsin vajalikku koolimajja, pärisin koristajamuti käest, kas proov juba käib ning läksin telefonitsi saadud teejuhatuse kaudu kolmandale korrusele. Pisiasi, mis niiväga ei õnnestunud, oli see, et koolimaja polnud teps mitte õige. Õnneks tulid sõbralikud kooriasukad mulle motoriseeritult järele. Koorisolemisega kaasnev põhitöö õnnestus aga üsnagi kenasti, kui mitte arvestada meeletut segadust ja udu mu ajus pärast nelja ülimalt keeruka ning täiesti võõra loo kompetentset läbilaulmist. Järgemisel päeval oli nimelt väga tähtis Ernesaksa A-kategooria kooride konkurss, kus osalemiseks peaksid esitatavad lood kindlasti peas olema. Eriti lõbusaks tegi olukorra fakt, et mõte panna lauljate tugevuse hindamiseks nad mitte tavapärases paigutuses häälerühmade kaupa, vaid täielikult segiläbi, meeldis lõpuks dirigentidele ja ka meile niiväga, et tegime kogu konkursi sellises asetuses. Rõvedalt palju keerulisem muidugi, eriti kui nii sõnad kui teise aldi viis niiväga just peas pole, samas kenasti mikrofoni sisse jõllitades. Armas. Tuli kolmas auhinnaline koht, eriauhind ilusaima eesti keele eest ning parima kohustusliku loo eest ning uusi sõpru. Ilus.
Oh, palju koorispetsiifilist möla ja kasu ei mingit.

Nüüdsest

Olen asumisel. Iga päev algab mulle koormakaameli tundega, kui ma omaenda mugavusihalusest tingituna järjest uut tavaari uude koju tassin. Mitte et seal siis asju vähe oleks. Esimese laariga kohale jõudnuna leidsin eest meeletu segasummasuvila. Paar inimest kolivad välja, kaks sisse ja üks vahetab lihtsalt korterisiseselt oma asukohta ning selle tulemusel olid loomulikult kõivõimalikud ja vähemvõimalikud tasapinnad kaetud erisuguse träniga, köögis oli üks salajane kraan lahti läinud ja põranda üles ujutanud nii et hiiglaslik külmkapp pidi keset kööki laiutama, põrandakatted üles rullitud, koer jookseb rõõmsalt ringi, üle toa ripuvad kuivavad riided, inimesed sagivad toast tuppa.. ja lõpuks kõige selle segadiku keskel Mann keskendunult üritamas kahtesadat villapalli viltida. Seebivaht lendas ja küünelakk koorus. Ja olgugi kuitahes kaos, oli see kõik kuidagi nii õige ja hea: veidi kitsas, boheemlaslik, segane, värviline ja elus. Tahan et saabuks oktoober - paradiisikuu - ning asjad saaks paika.

Ja külastage palun Tlnas Disainiööl 26.-28. septil meie kursuse korraldatavat Grusbeke-taguse torni uutmoodi sisu. "Kaader No1: Vaikus"

Seniks.. "Kelle auks me toosti võtame? Minu?! No loomulikult minu!"

Jack

Sexy sexy
made up of plexi disasters
Pushing and pulling
conservative rolling
Unlike plastic,
easier to see through
Just like glass with no ring
Softer and sadder you sing
Sexy sexy
do your thing
Learn to be shy and then you can sting
Plexi, plexi
bend don't shatter
Once you're broken
shape won't matter

You're breaking your mind
By killing the time that kills you
But you can't blame the time
Cause its only in your mind

Marcello

Juhtus tõsine ja asjalik diskussioon teemal: Hannese edeval autol pole piisavalt edevat nime.

helleka says:
mhmh, räägime veljedest
helleka says:
velgedest
Bämbi. says:
velgedest
Bämbi. says:
hää..
helleka says:
selles sõnas oleks vaja mjähkisnaki
helleka says:
peale l-i
Bämbi. says:
ma leppisime kokku, et ma võin Hannest kuidas tahes kutsuda, kui seal sees sõna auto on
Bämbi. says:
autopepu on praegune favoriit
helleka says:
aa, teda. tal on autole nime ka vaja
helleka says:
me eile rääkisime sellest
helleka says:
aga siis ma polnud pilti näinud
Bämbi. says:
nüüd on mõtteid?
helleka says:
aga tuleb välja, et ta nimi ongi Tauno ju
helleka says:
kuigi minu meelest ta näeb välja natuke nagu Kuuno
Bämbi. says:
kas autode puhul peavad nad ka naissoost olema?
helleka says:
Hannes ütles, et ta on mees
Bämbi. says:
näh.. mina arvan, et naine.. ükski mees poleks nii ilus
helleka says:
ega see pole nagu loodukatastroofidega, et naisenimed peavad olema
helleka says:
nooo....mis nimi siis
Bämbi. says:
eiei.. ega ma ei tea.. ma just imetlesin ta taguotsa
helleka says:
appi
helleka says:
ja paistab nagu mees tagant?
Bämbi. says:
mkm.. üldse mitte.
Bämbi. says:
ma ütlen, mehed pole nii ilusad
Bämbi. says:
no tgelt.. ta võib-olla natuke on mees ka.. aga siis hästi ilus ja edev dändi
Bämbi. says:
hästi ilusa peffiga
helleka says:
itaalia mees
Bämbi. says:
no kasvõi
Bämbi. says:
Luigi
helleka says:
Ignacio
helleka says:
Pedro
helleka says:
Giovanni
Bämbi. says:
Pedro on mingi hispaanlane
helleka says:
on vist jah
Bämbi. says:
Giovanni on lahe
Bämbi. says:
aga Giovanni pole siuke noor ja edev
Bämbi. says:
mõtle veel
Bämbi. says:
sa oled seal käinud
helleka says:
mm
helleka says:
Toto
Bämbi. says:
auto iseloomu arvestades .D
helleka says:
eee
helleka says:
Luigi sobib ikka ka suht
helleka says:
Antonio?
Bämbi. says:
see on päris hea
helleka says:
Giuseppe?
Bämbi. says:
eiei.. liiga vana
Bämbi. says:
Antonio
helleka says:
Aurelio?
Bämbi. says:
natuke hispaania sugemetega
Bämbi. says:
Auhenjo
helleka says:
jah, hullult seebikas
Bämbi. says:
nii vähemalt hääldub see nimi
helleka says:
missasi
Bämbi. says:
on siuksed ... ju ... olemas
helleka says:
Cecilio
Bämbi. says:
nagu naine
helleka says:
Jose
Bämbi. says:
liiga mehelik
helleka says:
Claudio
Bämbi. says:
kust sul tulevad need praegu?
helleka says:
Clemente
helleka says:
see on päris dändi
Bämbi. says:
naiselik
helleka says:
mul on selline lk lahti
Bämbi. says:
heh
helleka says:
itaalia poistenimed
Bämbi. says:
mis, sul on õhtuti igav olla või?
helleka says:
Cosmo
helleka says:
ei ole
Bämbi. says:
leht itaalia poisinimedega.. hmm
helleka says:
ma peaks tegelt saksat õppima praegu
helleka says:
praegu võtsin lahti
helleka says:
guugeldasin
Bämbi. says:
a.. siis õpi.. ma võin vait jääda küll
helleka says:
Dante?
Bämbi. says:
õõõ..
Bämbi. says:
liiga intellektuaalne
helleka says:
Edmondo
Bämbi. says:
vana
helleka says:
Emanuele
helleka says:
emiliano
Bämbi. says:
Emanuel oleks teglt hea
helleka says:
Eusebio
Bämbi. says:
õõõhõhõh? .D
Bämbi. says:
kle.. eusebio! tule tuppa sööma!
helleka says: :D
helleka says:
see on päris hea
Bämbi. says:
mul ei jääks see vist meeldegi
helleka says:
ma lähen nüüd teen Eusebioga ühe tiiru
Bämbi. says:
oi.. see kõlas üsna geilt
helleka says:
Federico
Bämbi. says:
see on ka üsna moos
Bämbi. says:
aga Emanuel tundub hea ja edev
helleka says:
Gioacchino
helleka says:
Giuliano
helleka says:
mulle meeldis Eusebio rohkem
Bämbi. says:
see näeb ilus välja.. aga mai oska seda hääldadagi
helleka says:
milline
Bämbi. says:
Giuliano
helleka says:
"džiuliano"
helleka says:
Marcello
Bämbi. says:
üüü.. kõlab piisavalt geelipedeselt?
Bämbi. says:
jajajajjajaaa!
Bämbi. says:
võtame Marcello!
helleka says:
Marcello?
Bämbi. says:
Marcello
Bämbi. says:
jah
helleka says:
ma olen alles m-i juures
helleka says:
Osvaldo
Bämbi. says:
sul on aeg Guntheri ja Hanzu juurde üle kolida nüüd
helleka says:
mh
helleka says:
Rodolfo
Bämbi. says:
Jozef

Kui must, nii must ..

..oli meri. Mis sest, et kõige legendaarsemas Jalta rannas oli tõsiseid raskusi rannas kõige selle prügi alt liiva leidmisega, oli ta siiski meie reisi kõige meelam osa. Sinna minnes võisid kõik päeva kuumarabanduse ja angiini tunded unustada ja end tunda nii moosilt nagu ei kunagi varem. Olgu see siis pärast kohutavalt väsitavat ja palavat päeva rannas ülimalt head külma Oboloni juua, lained vaikselt vastu jalgu vahutamas või pärast veelgi väsitavamat, kuumemat ja palavikulisemat päeva pilkases pimeduses käed pea all soolases vees lebada, kuulates vaid vaikset liivaterade kriginat ja oma hingamist. Meri, nii must kui must saab olla ja eredad tähed pea kohal. Tunne oli nagu võiks sinna igaveseks jääda, teistest kaugel eemal keset suurt vett ja avarust. Jah, see Suur Must jättis kõige unustamatuma mulje, mitte et reis oleks vähem mälestusväärne olnud. Täiesti vastupidi. Aga sellest kõigest võite pikalt ja mõnuga Leebo blogist lugeda. Sealt saate teada ka huvitavaid lugusid haiglatubadest, lehmadest ja inimestest, kes ütlevad "Bonjour!" - Leebo on šveitsis.

Üldse, mis nad kõik ära on. Mis õigusega. Või pigem, miks mina veel siin olen? Varsti saab vähemalt midagi muutuma ..

Across the universe

Isegi kui iga päev midagi juhtub, on endiselt tunne, et ei jõua miskit enne sügist tehtud. Mingil määral on asi ka valikutes: mis oleks piisavalt hea, et selle nimel paar päeva oma nappidest augustivarudest ära tarbida. Parim enne-d aga lõppevad igapäevaselt. Tahad ja samas ei taha seda aega. Vahetevahel ei salli mõnd pikalevenivat plaani, teinekord aga mõtled, et ilma selleta oleks tunne veel mõttetum. Ei teagi, kas selline segadus on igasügise-eelne või on see aasta lihtsalt erinev. Sest erinev ta ju ometi on. Nagu ka kõik eelmised oma suurte eufooriate ja veel suuremate jamadega. Ja samas tundub kõik nii sama. Ning see sama ei meelita oma samade nägude, kohtade ja tegudega. Septembriga algavad korduvad kohustused. Tahaks võtta hoopis ühe ilusa ja veel sumeda augusti ööpäeva, venitada see meeletult suureks ja pehmeks tekiks, kuhu siis sisse pugeda ja enam mitte välja tulla. Kõige paremad beibsid tuleksid ka kaasa. Ootus.


Mustale merele .. aga varsti jälle.

Oo-kõrts ja Lamba-Ada baar

Käisime jah Käsmus ja Võsul ja Vergis. Käsmus oli Viru Folk ja toredate inimeste melu, Võsul oli suvila ja vähem/rohkem kohalike osside melu ning Vergis oli piiripunkt ja Super Alko laohoone (või vähemalt niimoodi saime me asjast aru). Mõnigaid näpunäiteid selle kauni kandi täieõiguslikuks nautimiseks.
Kui on vaja öösel kõndida Võsult Käsmu, tulebki alati valida rajad, mida sa pimeduse tõttu suures osas näha ei suuda, mis mere läheduse tõttu võivad iga hetk rabaks muutuda ja mille ääres kõik mahalangenud puud ja kännud tunduvad kui potentsiaalsed kollid ja mõrvarid. Eriti, kui kõnnid hanerea eesotsas ja oled üks hetkel selgemini ja kainemalt mõtlevatest olenditest. Hiljem, kui otsustasime siiski sirge ja enam-vähem mitte nii spuuki maantee kasuks, lalises Leebo ikka veel tagaotsas, kuidas tema tahaks siiski mööda pimedat metsa edasi koperdada.
Kui on vaja Käsmust Võsule tagasi saada umbes kell kaks öösel, pärast seda, kui oled seda vahemaad juba korra oma taldadega tunda saanud (see ei ole "4 km"!), tuleb hakata hääletama, peatada esimene möödasõitev auto ja leida nii tore autojuht, kes oma käelt järgmise festivalipäeva pileti maha võtab ja sulle annab.
Kui keset pimedat ja perseiididerikast ööd on vaja välipeldikusse minna õues, mis asub just-täpselt osside põhilise ööd-päevad kestva peopaiga kõrval, siis tuleb kindlasti kahtlast mehe lõhna tundes röökides tuppa karata ja juba magusalt magama jääv Töps üles äratada, et see teeks siis mingi triki, nii et müstiline meesolevuse aura peldikust ära kaoks.
Kui tee viib Vergile, ühte minu jaoks kauneimasse mereäärsesse Eesti paika, tuleb täie tõsidusega kogu ilu kiirelt hävitada, hakates muulil kivilt kivile kalpsama niikaua kuni närvid vastu peavad. Närvid peavad üldjuhul üsna hästi vastu, isegi kui jalas pole absoluutselt selliseks tegevuseks mõeldud jalavarjud. Ning kui muuli alguse poole tehakse fotoshuuti mõtlikult merele vaatamisest, siis selle taustal peavad muuli lõpus kindlasti ukerdama väga mitteväärikad ja lärmakad olendid, kes võtavad suurte kivide peal kõige kahtlasemaid, kuid kahtlemata vajalikke poose.

Kas olen mõelnud giidi elukutsele? Ehk mitte, kuigi potentsiaali reisi veidraks tegemiseks vist jätkuks.

www.peta.tv

siia-->www.peta.tv<--siia

Pa-ram-pa-pam ukradina..

Nüüd sai siis lõpuks see NavaLavaJama läbi. Tundus igavik ja eks ta seda vist natuke oligi. Vähemalt ilm küttis täiega päikest. Müstilisel kombel ligunesid just kõik etenduse tähtsamad proovid vihmas, kuid esietenduse jaoks aeti see märg jant ära. Jalad said ikka üsna palju vatti, kui mustmiljonite asjade järgi pidevalt edasi-tagasi siiberdada. Peaproovi ja esikapäeval saigi päris mitu kõva kilomeetrit seal küngaste vahel läbi joostud. Tööde varieeruvus oli meeletu. Nägin enne esikat veel uneski, kuidas vana Kõdar hõikab: "Mis? Ei saa hobust? No las tüdrukud vestavad puust mõne!" jms sama ibakat. Lühidalt: tegemist oli palju, aga see-eest sai tulemus ka üsna muhe. Vähemalt meie poole pealt vist miskit puudu ei jäänud. Esikale järgnes muidugi räme pidu, kus kõik näitlejad ja muud asjamehed end lausa kohustuslikus korras pildituks pidid jooma. Üsna koom oli siis öösel teatud näitlejaid vaheldumisi kuraasikate jörisejate ja abitute harkjalgadena näha. Shame and scandal in the family. Üks veel varajase õhtu parimaid hetki oli järjest valjemaks muutuvate (nagu nende häälepaelad veel niigi lausa ebainimlikult tõhusat tööd ei tee) poeemide vastuseis ehk siis Lembit Eelmäe ja Andres Marand kukkusid võistu luulet deklameerima. Lemps on oma kõrgest east ja kehvadest liigestest hoolimata ikka kõige muhedam vana, samal ajal kui Marand aja edenedes üha rõvedamaks muutus. Kui nilbe ja endast heal arvamusel võib üks vanamees olla. Lõpuks tuli lihtsalt osavalt ignoreerida, kui ta jälle kuskilt nurgast nina alla ronis ja mingit jälki allapoolevööd märkust külge moosis. Koom oli ka, kui Arvo Raimo meile öösel pool tundi täpselt ühte ja sama kiidulaulu laulis, ise aru saamata, et ta vahepeal kokku jookseb ja sama juttu jälle uuesti alustab või kui Adlas hommikul enam ööd ega mütsi kokku ei pannud. Nalja sai koguaeg. Ja mingit elajalikult kuuma sauna ka. Esimesel õhtul, kui me üsna naiivselt kerist kütsime, sain pärast selle eest oma karistuse kui mul õnnestus oma kintsule esimese astme põletus genereerida, lihtsalt sauna kuumusest. Õnneks sai mu igaõhtuseks sõbraks pisike ja oioi kui allikakülm tiik sauna ees, kuhu ma alati meeleheites hüppasin. Viimasel ööl, kui Kõdar ilmselgelt jälle kuskil pilvedes elas ja oma ruumide mahutavust tohutult üle hindas, üritades sinna kõik oma kümned ja kümned mugulased ja muud putututukad sisse toppida, saime me Erichuga ühes toas magada. Milline au! Ainult et Thea muretses järgmine päev, et nüüd Krieger teab, et ta norskab.)
Kõige hullem jälg möödunud festivalist on see, et mul kummitab ööd ja päevad Erichu sisselauldud Lilli küla laul peas. Hia om sii, et nüid om mulgi kiil suun.
"No tere Lilli rahvas!!" Umpsassa-umpsassa.

Metsade ja järvede vahele peitu

Eile hommikul vara (jah, pool kümme on vara) äratas mind Oskari karjumine akna all. "Toepsuke!" Lasin ta tuppa ja seal ta tuuseldas mingi aeg, samal ajal, kui mina vaevaliselt end uksepiida najal üleval hoidsin ja teda uimaste silmadega jälgida üritasin. Üks ta pruutidest vms sõi samal ajal meie herned ära. No mitte päris, aga peaaegu. Igatahes teatas Oskar, et pani mu Grišale mehele. Kuue lamba eest. Nojah, elu on selline. Järgmine külaline oli Leebokas, kes sai oma suurte ringreiside vahelt aega läbi hüpata. Läksime ja sõime ka ülejäänud herned ära ja kuna neid oli meie täitmatute kõhtude jaoks ilmselgelt liiga vähe, pugisime ülejäänud ruumi kirsse täis.
Nüüd evakueerun ma jälle tagasi Navale.
Kohustuslik reklaam ka ikka:
Nava Lava Festival 18.-20. juulil Nava talus, Lilli külas, Karksi vallas, Viljandi maakonnas
Igasugu nalja ja janti, matku ja mänge, muusikat ja tantsu, luulet ja näitemängu. Ja muidugi on simman ka. Tulge ja käime Lätimaal.
Pai nüüd..

Nuia

Nüüd teeme siis tööd. Karksi-Nuia lähistel.

Esimene päev: Jõuan hommikul (kell2?) kohale, sööme ja oh üllatust - vihma hakkab sadama. No õmbleme siis kostüüme. Õhtuni.

Teine päev: Sajab. Niipea, kui päike korraks välja julgeb tulla ja muru kuivatada, kargab uus sahmakas peale. Õmbleme siis veel ja paneme tühja. Õhtul kella kaheksa ajal tekkis lõpuks tunne, et nüüd vähemalt mingi aeg enam vihma ei tule ja lendasime tööle peale. Kütsime nagu hullud, Off'i aurudest segased. Aeg tuli .. poole üheni, kui ikka enam suht midagi ei näinud ka.

Kolmas päev: Plaanid olid suured. Ja on siiamaani põõmst suurelt teostunud ka. Kaks suuremat plagu veel maalida ja siis need kuskile avalikkuse ette üles kütta. Ja sauna minna.

Ning need on alles paar esimest päeva. Töö ootab veel ees, Erich Krieger!

MMMMosse!

Teate ju ometi neid juhte, kes foori taga oodates kõrvalistuja tagumiku all olevat masinat hindavad ja sellele enda oma iga hinna eest võistlusvääriliseks üritavad määrata? No juhtus see meiegagi. Kõrval suur ja kõrge must Jeep ja selle kõrval meie lärmakas (mina ja vennike) seltskond mitte väga oluliselt pisema Mosse sees. Mosse on ilus, hästi hoitud ja oranž värv särab eredalt päikese käes. Musta masina iluliistud näivad justkui õli sees nurruvat. Kollane tuli ... roheline! Ja paigalt me ödi oskusliku sidurikäsitluse/jalutluse ning valju sõjakisa saatel sööstame, värviline autolaik ikka õnnelikult mustast ees.
Pärast vanasa pahandas: "Ise suured inimesed, aru peaks peas olema." .D

Vihmapäev kollase kassiga

Metsamees ja põllumees, rõõmusta. Ise rõõmustaks ka tubase uimlemise üle, kui pidevalt poleks vaja kuskile minna ja midagi asjalikku teha. Ja praegu ei taha kohe mitte midagi, eriti kui mu vihmavari on kuskil ära.
Eile näitasime meistriklassi viimaste toiduülejääkide hävitamises kui endal on juba üsna rõve toiduküllusest. Nipp seisneb selles, et kui endale piisavalt kaua sisendada, et sulle meeldib see toit, mis hävitamist vajab, siis peaks see küllaldase intensiivsuse tulemusel vaigistama ka normaalsed ajuhääled, mis juba pikemat aega lõpetamist nõuavad. Aga kui vaja, siis on vaja. Nii see eilne päev Otepääl möödus, Marini, Hannese ja Leeboga tema sünnipäevast üle jäänud määratuid söögiannuseid elimineerides. Külla tuli Kass. Kollane. Ja käitus perfektselt. Tema sülesaelemise maneerid olid lihtsalt laitmatud. Vaatasime komöödiafilmi Saw4. Humoorikas. Pärast tunniajast laialipritsiva vere ja ajumassi oma mällu jäädvustamist jätkasime muidugi toiduga, mis mingitel kummalistel põhjustel enam nii edukalt ei läinud. Kass muutus Kuradiks ja vihm muutus lakkamatuks.

Tln, saku ja jaanipäev.

Valge liblika suvi indiid

Haapsalu on kuum. Aga ainult õhu poolest. Tuul on külm-külm ja õhtud tühjad-tühjad. Maalipraks. Sinna saime häälega kasutades salajast otseteed, mille peale vaid kaks blondi tulevad: ikka Talna kaudu. Esmalt Tlna mnt otsast ei tahtnud suht poolteist tundi keegi peale võtta, kuigi meil oli silt ja puha. Siis lõpuks tõmbas üks üsna kena mašina kõrvale, vanemas keskeas mees sees. Istume sisse, mees seletab, et sõidab ainult Põltsamaani, meil on suht ok. Aga tüüp ei hakka ikka sõitma. Kougib hoopis kõrvalistmelt mingi kilepaki ja küsib, et kas me paigaldaks talle uriinikateetri. "Öööm ... EI!" Ta pidavat Valgast saati kannatanud olema. "EI .. meie seda ei tee." No ta otsib siis omale natuke sobilikuma reisikaaslase. "Lasku käia!" Fakk, perv! Süda läks pahaks ja ronisime natukeseks kraavi toibuma. No vähemalt saime oma perverdiprotsendi kätte. Järgmisena saime noorte ärikate fäänsu vanakooli mersu peale. Suht turbo oligi koguaeg. Jüri ristis kobisime maha, või õigemini Thea-beib prantsatas autost väljudes erakordse graatsiaga peffili. Suht kohe peatus kõrval natuke uuem ja nirum mersu. Roolis oli leedukas, kes äärmiselt osavalt eesti keelt rääkis ja oma Georgi lindi lehvimise vahelt kavalalt otsa vaatas. Terve tee seletas taväga emotsionaalselt, kui sitasti kõik Eesti riigis on ja kui sitaks see veel läheb ja kõige targem oleks siit kohe jeehat tõmmata. Õnneks pani ta meid varsti kuskil metsa vahel maha, kust üsna ruttu mingi veidra noore perekonna peale saime. Seekord mitte nii väga õnneks sattusin ma istuma magama ja norskava tite kõrvale, kes oma lõuaesise rõvedalt ära oli mökerdanud. Arvestades mu erakordset lastelembust kulus selline kogemus lihtsalt suurepäraselt ära. No ja siis oligi Haapsalu. Aeg tuli rekordiline: lõime Tartust otse Haapsallu sõitva bussi aega. Tase või mis! Esimestel päevadel olin nagu täielik paartipuup, nõme tuju oli. Ja Juss läks Am.maale. Oli siis nüüd vaja. Igatahes, suvi tuleb ja teeb kõik heaks. Praks läks üldiselt edukalt, kuigi Kruuvi üritas ikka igal võimalusel meie ettevõtmisele (loe: endale) kõikvõimalikku avalikku tähelepanu tõmmata, küll ajakirjaniku-fotograafi, küll kogu linnavalituse lõppnäitusele kutsumisega. Vauuuu! Lahee! olid tema lemmikfraasideks. Ühel hommikul, kui ma niikuinii enam mõtete tõttu väga magada ei saanud, läksime Thea ja Kassuga kuue paiku jahtklubi juurde merd maalima. Ainuke aeg, kus tuul meid lihtsalt pikali ei lükanud. Ja kõige sobivam ja sulnim lohutus üldse. Reede õhtul hakkasin siis vaikselt oma järgmise sihtmärgi, pungi, poole liikuma. Esmalt Talna, sealt rongiga Tapale ja sealt autoga kellegi toreda tädi ja tõelise Tjorveni-Pootsmani Betty juurde. Koori-sauna-läbens. Järgmine hommik Rakverre ja kohe punklaulupeo proovi. Hääl sai ära karjutud. Hiljem sonksid ja riided ja järgmine proov. Hääl sai ära karjutud. Hiljem kiire söök ja olemasolevate vahenditega koori punklipu meisterdamine, siis rongkäik. Hääl sai ära karjutud. Hiljem päris laulupidu. Hääl sai ära karjutud. Megahea oli. Tahaks lihtsalt veeeeeel. Hiljem Singer Vingeri kontsert. Hääl sai ära karjutud. Hiljem kojuminek ja kokkusulanud lugudest popurrii üürgamine. Hääl sai ära karjutud. Või tegelikult teda selleks ajaks enam väga polnudki. Pigem sai kurgust veel tulev kähin ka ära kähisetud. Voodisse vajudes kummitasid tohutu järjekindlusega peas kõik õhtu laulud, kurk oli lihtsalt meeletult valus ja õlad liigsest päikesest hellad ja punased. Aga liiga hea oli.
Täna suutsin lõpuks viimase eksamiga kooli ka seks aastaks lõpetada. Aitab ükskord sellest jamast ja hakkame nautima!

Õudu

Täna hommikul tabas mind miski kole. Esimesel hetkel õue minnes tundus ere päike lihtsalt natuke .. ere. Muidugi polnud mul päikeseprille. Aga siis hakkas see järkjärgult valu tegema. Silmadele. Nii hullusti, et ei suutnudki neid enam korralikult lahti teha. Paar korda oleksin peaaegu et auto alla jäänud, kui vett voolavate silmadega poolpimedana suures segaduses liigelda üritasin. Täiesti arusaamatu igatahes.

Ja nüüd on tuju unine. Halb. Ja läks just veel halvemaks. Ja kurvemaks.
Hea ei saa ühes kohas tõesti kaua olla.
Kurat küll

Mmm.. ei, ma ei jäänud magama ja ei kuulnud su juttu!

Lugesin kuskilt, et ühte magamata ööd pidi nädal aega järgi magama. Isegi siis vist, kui lisaks öisele unele igal võimalikul hetkel natuke und varastada. Nojah, tundub loogiline ... not. Või otot, siiski. Ehk on tänane uni natuke tulemuslikum oma tööga. Et jah, see paganas riigiteadlaste pidu oli. Ja mingil müstilisel kombel kestis ta kaua. Nii kaua, et kui tantsust ja kilomeetritest valusad jalad mind lõpuks horisontaali viskasid, said nad teadvusetust nautida vaid napid kaks tundi. Ehh, joonistamine möödus väriseva käe ja põlvedega ja kui ma lõpuks diivaninurgas täiesti pahaaimamatult korraks istet võtsin, siis järgmine hetk võpatasin ärkvele Pajupuu kriiskava naeru peale. Kaad, Pajupuu, ole mu äratuskell! (Mõningaid häirivaid elemente loobitakse ikka vastu seina ju.) Edasine päev möödus edukalt vaheldumisi vegeteerivas olekus padja lähivaadet nautides või hoopis erakordselt hüsteerilise naeru saatel jõululaule lauldes telje taga asjatades. Pffff, magaks nüüd kohe KAUA.

I can't wait, no, I can't wait!

Nothin' ever happens in this town
Feelin' low down, not a lot to do around here
I thought that I would go right outta my mind
Until a friend told me the news
He said, "You know that vacant lot
Right beside the gas station?
Well, somebody bought it
And on the spot they're gonna build a shop
Where we can go buy bolts and screws"
Since then I've been walking on air
I can barely brush my teeth or comb my hair
'Cause I'm so excited and I really don't care
I've been waiting since last June
For this day to finally arrive
I'm so happy now just to be alive
'Cause any minute now I'm gonna be inside
Well, I hope they open soon
I can't wait no, I can't wait
When they gonna open up that door?
I'm goin' goin', I'm a-goin' to the
Goin' to the ware I'm goin', really goin' to the
Goin' I'm goin' to the oh yes, I'm goin' to the
Hardware store
In my sleeping bag I camped out overnight
Right in front of the store, then as soon as it was light out
I pressed my nose right up against the glass
You know, I had to be first in line
Gonna get me a flashlight and a broom
Want a pair of pliers for every single room in my house
See those hacksaws? Very, very soon
One of them will be all mine
Guys with nametags walking down the aisles
Rows of garden hoses that go on for miles and miles
Brand new socket wrenches in a plethora of styles
All arranged alphabetically
And they're doing a promotional stunt
There's a great big purple sign out front
That says every 27th customer
Will get a ball pein hammer free
I can't wait no, I can't wait
When are they gonna open up that door?
I'm goin' goin', I'm a-goin' to the
Goin' to the ware I'm goin', really goin' to the
Goin' I'm goin' to the oh yes, I'm goin' to the
Hardware store
I'm goin' goin', I'm a-goin' to the
Goin' to the ware I'm goin', really goin' to the
Goin' I'm goin' to the oh yes, I'm goin' to the
Hardware store
Would you look at all that stuff ...
They've got allen wrenches, gerbil feeders, toilet seats, electric heaters
Trash compactors, juice extractor, shower rods and water meters
Walkie-talkies, copper wires safety goggles, radial tires
BB pellets, rubber mallets, fans and dehumidifiers
Picture hangers, paper cutters, waffle irons, window shutters
Paint removers, window louvers, masking tape and plastic gutters
Kitchen faucets, folding tables, weather stripping, jumper cables
Hooks and tackle, grout and spackle, power foggers, spoons and ladles
Pesticides for fumigation, high-performance lubrication
Metal roofing, water proofing, multi-purpose insulation
Air compressors, brass connectors, wrecking chisels, smoke detectors
Tire gauges, hamster cages, thermostats and bug deflectors
Trailer hitch demagnetizers, automatic circumcisers
Tennis rackets, angle brackets, Duracells and Energizers
Soffit panels, circuit brakers, vacuum cleaners, coffee makers
Calculators, generators, matching salt and pepper shakers
I can't wait no, I can't wait
When are they gonna open up that door?
I'm goin' goin', I'm a-goin' to the
Goin' to the ware I'm goin', really goin' to the
Goin' I'm goin' to the oh yes, I'm goin' to the
Hardware store
I'm goin' goin', I'm a-goin' to the
Goin' to the hardware I'm goin', really goin' I'm goin' to the oh yes, I'm goin' to the
Hardware store!!!

Cabaret Derrida!!

Võib vist leebelt nentida, et viimane nädal on oma olemuselt natikene kiire olnud. Tšut-tšut. Või noh .. MEELETULT. Nii et palun tungivalt andeks, et teil on selle nädala jooksul peas lausa asjalike mõtete jaoks ruumi olnud mu ibakate "oh-olen-nii-andekas" mölade asemel.
Niisiis, igatahes kulus suurem osa energiast koolile ja sellega seonduvale. Esmalt selleaastane Mood.Tants.Performance, mis tänavu on sujuvalt seotud muusikaga. Nimelt on meil päris mitumitu kuud juba Hula projekt käsil olnud. Hula on noorte moeloojate riidemärk, mis kunagi ca 10 aasta eest EKAst pungus. Sel aastal tegime neile uue kollektsiooni koos EKA teise moekursusega. Õõh, tallinlased võivad ajuti ikka üsna totrad olla. Kuigi, nagu reedel selgus, on ka juhtumeid, kus nende totrus täitsa arvestatavate geniaalsustega lõppeb. Igatahes pidi Kultuurikatlas toimuvas M.T.P Cabaret Derridal muu hulgas ka värske kollektsioon avalikkuse küünilist silma tunda saama. Kõigepealt toimetasime end kogu tekstiilikarjaga Tlna. Eieieieiei Töps, kui hääletad, ei ole viisakas autos tukkuma jääda! Õnneks oli Mann mu igavesti ärkvel valvemajakaks. Tlnas otsisime sadama läheduses kõige koledama ja kriipima lagunenud tehase üles, sest no muidugi oligi see paartipleiss. Koht oli tohutusuur ja kõrge ja pime. Paar tundi läks sehkendamise peale: riietele, soengutele, külalistenännile, modellidele ja atraktsioonidele. Show algas pihta ja see oli üks mu kõige hullematest (parimas mõttes muidugi) samalaadsetest kogemustest. Hullumeelselt kajavad kõned, peade kohal reelingute küljes väänlevad modellid ja pisikesteks tükkideks katki tõmbav laser. Pfffff, hulluks ajas. Ja muidugi vaheldumisi segaste elektro- ja jaapani harayukubändidega. Pärast ametlikku osa ja enamiku lahkumist läks kreisi muusika muidugi edasi ja nii me seal kolmekesi Manni ja Theaga transiolekus tantsisime. Vastu hommikut vajusime mingisse hostelisse magama ning murdsime sealt paari tunni pärast välja. Või no Bämpsi muukimis/murdmisnäpud avasid imekombel raudvärava, mis oli meie uniste hingede ja tõusva päikese ning Tartu rongi vahel. Pateetika. Midagi ilusat ja hingelist polnud muidugi koomalaadses olekus ja katkitantsitud jalgades.
Järgmine pingutus oli plaanitud tänaseks ehk selle tõttu, et õppejõud olid meie lorutamisest võrratult tüdinud ja otsustasid teha kiire ülevaatuse, kuhu pidanuks jõudma kõik meie tööviljad peale viimase lõpp-produkti ehk võrratu disainvaiba. Olukorra paanika meenutas juba kergelt suvesessi ja oma panuse andis ka suvele omane mölakas päike. A ja no, öösel oli ka öölaulupidu, mida muidugi ei saanud mööda lasta. Hetkene seis on suhteliselt sarnane Derrida-järgse päevaga ehk siis uni elutseb oma meeletult raske kerega minu peas.
Aga ei! Homme jätkub Cabaret teine vaatus Tartus Sadamateatris (www.nihe.ee), kus tuleb tõenäoliselt veelgi enam sagimist, kui Tlnas. Võib-olla mängib oma pisikest osa see, et homme saab mu ametinimetuseks stilist-koreograaf-juuksur-modell/väga-väsinud-inimene. Kuigi pole kahtlustki, et sellest tuleb Tlna möllu topelt üle trumpav elamus. Ja las ma pakun: hmm.. kas võib olla, et homse lõpuks on mu tervisliku olukorra hindamiseks jällegi asjakohane see tuttav sõna - vässkooma.

Mhmhm jah, lootust on, et saate mu pläkupläkust jälle umbes nädalaks puhkust. Tulemas on ju Tudengipäevad, fototüüpide ja EKAdega konsultatsioon neljapäeval, fotoshuut Hulaga reedel, Teeme ära päev laupäeval ja koosolek suvetöö asjus teatritüüpidega pühapäeval.

Nautige kuniks kestab! Paih! .D

Talv sai läbi.

Kunagi rääkisin, et tahaksin leida oma lemmikinimest. Tolle hetke nukrusega segatud eufooriast pole tänaseks palju muutunud. Kuigi jälle võib kindlalt öelda, et olen sellele mingi nõksu võrra lähemal. Ehk. Oleks ju loogiline, sest selle aja jooksul on nii palju uusi inimesi ellu tulnud ja jälle läinud. Või ongi asi ehk selles minemises. Samas ei saaks lemmikinimest kunagi ka kinni hoida ja sellega kõike ära rikkuda. Või järsku ta ikkagi on juba olemas. Lihtsalt ei tea veel, kes. Human mind works mysterious ways. Samas, kui see vaim on minu vaim, võiks ta siiski ka mulle mõnikord teada anda, mida ta teab.






(Ehk räägin siin mõnikord jälle.)

Ma hääletasin eile tsikli peale. Oh kurat kui lahe see oli.

Totu, misasja sa tuled nii vara?

Tahaks küsida pisikese ja kidura roosaõielise kirikakra käest. Ise nii väike ja üksik, aga ajab ennast uimaselt lehtede vahelt püsti, sest ometi ... päike ju paistab. "Totu." Ega talle ei saa midagi ette ka heita, päike tõesti on ja teeskleb valetades suve. Aga see pisike lapike narmendavat ja pruunikirjut muru, mis paksude lumelaamade vahelt lõunapoolsel nõlval end välja sulatanud on, ei saa kuidagi kirikakart öökülma eest peita. Ja öökülm tuleb. Tuleb oma käestvõetud võimu kasvõi hetkekski tagasi nõudma. Ja nõuab kibestunult muiates ka selle pisikese Totu omale. Oli sul siis vaja nii vara ...?

Puuder

Sai ära oldud, aga nüüd, Sillekas, on kõik jälle tavapärane. Olla mureta.
Mõningaid hetki Norgemaast. Kuigi jah.
PÄIKE!
Kõik muu on tühine. Või noh, tugevalt varjus. Päiksevarjus.
Päikeses käänulised teed päikeses mägede ja päikeses fjordide vahel. Õnnestus vist mulje anda.
Mäed, kõrged ja kaljused ja oi kui head alla lasta. Kõrgemate tippude metsik, pöörane, valusasti jääd näkku peksev ja ümber lükkav tuul. Alla jõudes kõigi väljaulatuvate näoosade tundlikkuse müstiline kadumine, kuni mingi veider kange jook ja keevitav päike funktsionaalsuse jälle taastasid. Kuum kakao vahukoorega ja jälle mägedele masoheerima. Pisikesed enam-vähem kolmeaastased tited, kes võiksid tunduda justkui tõstukiga hädas olevat ja hetk hiljem, kui sellised pägalikud vihisevad madallennul slaalomit pannes sinust mööda. Sein-nõlvad, mis tunduvad täiesti võimatult järsud vaadatagi, veel vähem sealt alla laskuda. Aga pärast vaprusvärinaid ja adrenaliini on kuivõrd hea tunne tasuks mäeküljel nina päikese poole pöörata ja rahulolu tunda. Värskelt mahasadanud paks puudrikiht ja täiesti uus kogemus, kus veidra valguse ja tiheda saju tõttu praktiliselt nägemisvõime kaob. Hullumeelsus aitab alati hädast välja. Igaõhtuse sauna (mis millegipärast tekitas minus tungiva soovi kerise peale toetuda ja sellega omale tugevad põletushaavad tekitada), sööma, filmide-mängude-möla ja tulihingeliste vaidlustega õhtud.
Jah, ja homme läheme hoopis Kassitoomele kelgutama. Pole ju nagu see aasta lund nautida saanudki.

Heh. Tagasi tulles oli laeval vist mingi Kennelklubi kokkutulek vms. Igatahes oli kõige kaunimaid ja ilusaimate silmadega koeri kõik kohad täis. Me oleme koerausku pööratud. Ja Hellekas katsus salaja mingi lehm-koera tagumikku I~D

Hmm, olks. Ma lähen nüüd ära. Lund ja päikest otsima :)
Varsti näeme!

See pole naljaasi ...

.. selgus täna ning vastavakohalisi märke on avaldunud ka varasematel eksperimentidel. Nimelt pole igapäevased kooliülesanded üldsegi mitte asjad "ah-mis-see-siis-teha-on". Pigem kuuluvad nad kategooriasse "kaitsepõll,-prillid,-kindad-respiraator-külge-ja-turpsiga-asjad". Nii saigi täna survepesuriga trükiraame puhastades kummikuid ja kaitseriietust kandvat Terminaatorit mängida ja põranda äravooluava vetsupumbaga lurtsutada, kuna laine oli ruumis siiski põlvini.
Vahepeal on teisigi huvitavaid juhtumisi olnud kõigi tohutult "mittehuvitavate" vahepeale. Sest näiteks küpsetasime Leeboga Hannesele neljakorruselise šokolaaditordi kirsside, vaarikamoosi, vahukommide, kohupiimakreemi ja m&m'sidega. Sellist monstrumit hävitasid nad terve perega kolm päeva. (Pärast seda, kui sünnipäevalised olid pool kooki juba oma kõhtudesse kuhjanud.) Katsumused pidavat ju selleks olema, et neid ületada.
Üleüldiselt on praegu hea. Rõõmus, rõõsa ja rahul.

Amoxicillinratiopharm - my dear poison

Hoiatus! Järgnev tekst võib sisaldada ülimalt vaimunüristavaid osiseid ning lehel allapoole liikumine lõppeb suure tõenäosusega asjatu ajakao ja vaimse taandarenguga. Jätkamine omal vastutusel.


Mmrr nojah siis. Suur glämmimine lõppes kurjalt ehk miski hea ei saa siin ilmas kaua kesta. Nüüd üritab kommunistlik seltsimees Angiin mu kallal oma hävitustööd toime panna. Kellelgi ei tohi lõbusam olla, kui teistel. (Kuigi nüüd tundub, et kõigil teistel on just seesama - lõbus.) Aah, paranoia. Hulgast tablettidest ja tinktuuride aurust. Sisemus lahustub juba neis teeliitrites (roheline tee, pune, piparmünt, ingver, sidrun ja mesi:). Õnneks on olemas mu Liquid Acid'i funky dub, triphop, jazz, dj mix and chillout. See oleks just see muusika, mis ma paneks klappidesse, kui jõuaks jätte vaikse disko aeg. Olete kuulnud sellest? Inimesed tulevad kokku, on vaikselt, panevad oma pleikud mängima ja tantsivad oma muusika järgi. Keegi ei saa muusikavaliku kallal vinguda. It would be so nice. Tegelikult on pleikuga tänaval kõndimine ikka kergelt ohtlik, enesetunne muutub kuidagi palju süüdimatumaks. (Küsige nüüd jah, mis kuradi muusikat ma kuulan, et see süüdimatuks muudab:D) Aga samas, ilma ei oskagi väga, inimesi on kuidagi palju meeldivam vaadelda (ja seda meeldib mulle väga teha), kui muhe tämber kõrvus kumiseb. Nii kaob komme tänaval kurjalt põrnitsedes kõndida kah. Just, Leebo.
Aeeeh, võib-olla tuleks kasuks asjalikuks hakkamine ... nüüd!
Või ..
...
.. nüüd!!!
Olgu .. kollllllm, neli ...
Aaah, keda ma petan.
Iga hommik mõtlen, kuidas ma alles täna olen kasulik ja teen KÕIK ära. Kõik koolijandid ja oma jandid, mida ammu tahtmine teha ja mantli õmblen ka valmis. Mantli, mis siin kurvalt tükkidena põrandal lösutab. Aaga ei. Parem neid ohutust kaugusest ehk arvuti eest piielda. Pealegi on mul nüüd tohutu hulk uusi filme, mida vaadata võiks ja uued blogid, mida lugeda võiks. Jah. Ouh, õigust jääb veel ülegi. Tšekkige teie ka, Minividin ja Oskar on väljamaal, väga erinevates maailma punktides, aga jah, kirjutavad. Porodest ja kängurudest (:
A jah, hiljuti oli üks egoutsitus, mis suunurga naerma pani. Pärast maalitundi tuli meie meesmodell mu juurde ja ütles, et ta tahaks just mu maali omale. Hih. See oli nagu .. kiitus vms. Eriti pärast mitte-just-kõige-paremini-läinud hindamisi. Ja tunne oli hea. Eks siis pärast kevadisi hindamisi peab talle helistama. Ammu pole egobuustida saanud.

Nüüd!!

Fitzherbert/Titspervert

Riili noh, hands off!

Eile oli Maria sünnipäev. Sealsamas epa-keldris, kus üle-eelmisel aastal halloweenipidu jahu sisse sai kastetud. Ning kuna me olevat oma tollaste medõe/Peggy Bundy kostüümidega mõnele unustamatu mulje jätnud, pidime seegi kord oma maine kaitsmiseks midagi välja mõtlema. Õnnelikeks valituteks osutusid glämmid draamakuningannad oma puhvis seelikute, kõrgustesse tupeeritud soengute ning roosadest sulgedest kunstripsmetega. (Viimaste otsimise ja valmistamise jaoks oli broneeritud terve eelmine õhtu. Suurem liimimine ja nikerdamine ta igatahes oli. Superattacki teile silma, tublid naised!) Linna peal liikudes võis see päris huvitav vaatepilt olla: kolm marukohevat hilpharakat ja ülisuuuuuur tort, mis me Mariale valmistasime. Pidu ise möödus kenasti ja rahvamassis, mis kahjuks sisaldas endas ka minu arust maailma suurimat titsperverti. Täiesti uskumatu, kui põhimõttekindlalt suudab keegi vestluskaaslase näost paarkümmend senti allapoole jõllitada ja mitte millestki muust rääkida. Müstikamoos.

VASAKUL!

See oli üks järjekordne veider õhtu. Tuleb välja, et isegi siis, kui me lepime kokku meestega enam mitte vaielda huulemöglade ja kreemide kasulikkuse üle, tuleb ikka suhteliselt tühjast kohast järjekordne teema, mille üle tubli kaks tundi väga ägedat vaidlust pidada. Seekordseks tipphetkeks sai pärast Marini juurest Zavi ja hiljem Krooksu jõudmist viisakas ja ülalpeetud diskussioon (loe: kohutav üksteisest üle karjumine ja linna kaardi juures juba peaaegu et füüsiline kähmlus) lühidalt selle üle, et kas Marini maja eest vaadates asub Zav paremat või vasakut kätt. Mehed esimese poolt ja meie Leeboga tuliselt teise eest. Vaidluse juhatas sisse see, kui nad meie järel, aga siiski "täielikult meid, vaeseid äraeksinuid, juhtides" Zavini jõudsid. Hiljem üritasid nad oma eelnevat juttu mitte mäletada ehk taganesid osaliselt oma argumentidest. Veenmisjõududena värvati ka kõikvõimalikud tuttavad, kes kahjuks oma ebakompetentsi tõttu väga rahuldavaid vastuseid ei suutnud anda. Mängu tulid suured panused ja õigsusetunne tõusis taevani. Nüüd, veidi rahulikumas keskkonnas, otsisin (ja seda tegid arvatavasti ka teised) Tähtvere aerofotod välja ja pean nentima, et seekord võitsime vaid väga-väga napilt. Kuid siiski. Ehk siis, ei mingit pikka viha, eks ˇˇ*

Täna päästsime Leebo ja ta kassi taara sisse uppumisest. Selleks tarisime lugematu hulga kotte pudelite ja purkidega pudelimajja. Selles oli muidugi hurmavalt hingemattev rohelise mõtteviisiga parmude aroom ning muidugi olid kõikvõimalikud pinnad omandanud kleepuvad omadused. Algul oli nalja ja põnevust kui palju: nii tore ju vaadata, kuidas pudelid keereldes lähevad, vahepeal infrapunases kiirguses supeldes. Aga no pärast paarisadat anumat kujunes asi juba päris rutiinseks. "Oli vast pidu, tüdrukud!" Eriti kurjaks läks asi, kui ukse taha teisigi huvilisi kogunema hakkas, aga et meil oli veel kaks suurt prügikotitäit ära tühjendada, ei lasknud me end eriti häirida. Kuni hetkeni, mil masin meist ära tüdis ja urisema hakkas - olime ta mahutavuse proovile pannud. Võtsime siis oma viimase pool kotitäit tagasi seemneks kaasa.
Enne koori oli meil veel paar tundi aega ja Leebokas tahtis end peoks üles lüüa, kui helises uksekell ja seal seisis värisev ja haleda näoga Emori-tädi Tiina Ülenurm. "Laske mind sisse, varbad külmetavad." Aga niipea, kui ta varba ukse vahele oli saanud, tõmbas kotist räbalaks kulunud ümbriku ankeediraamatuga ja maandus hoogsalt diivanile. Mina oma viisakuseraasu ja naiivse sinisilmsusega olin ainsana tuppa jäänud, sest kurjamid Leebo ja ta mamma tõmbasid esimesel võimalusel sealt leebet. Nii pidingi ma külas olles vastama mingile kuradi Emori uuringule. Küsimused olid lausa uskumatult mitmekesised: telekanalite vaadatavusest ja kujundamisest ninarohtudeni ning majandusministeeriumi usaldusväärsusest Eurovisioonile pääsenud laulu võidu õigsuseni. Ju siis saab tänu sellele parema Eesti.

Never another couch. Never!

Kool on vaikselt käima lükatud, kuigi üldse ei tahaks. Tuleval nädalal ei paku vähemalt see enam lisamasendust, et ülikooli lapsukesed kaua magada saavad. Ja kahtlane tunne on, et meil on vist reede tühjaks jäänud. Ei tohiks ära sõnuda.
Vastlapäevast polegi nagu suurt midagi rääkida, erinevalt eelmisest aastast. Eks see kajastub ka lumeolluse koguses. Oli nagu ikka.
Erinevalt Eesti lumeolude virisemisväärsusest ei morjendanud samaväärne või isegi väiksem lumekogus Rootsis kohe üldse. Nimelt sõidutati meie hüperaktiivne tekstiilikogumik neljapäeval Stockholmi. Stockholm Furniture Fair/Northern Light Fair 2008 siis täpsemalt. Otsustasime Thea-beibega Lollinnas veel viimase eestipärase eine teha ehk siis käik Hesburksi, kus kohtasime last, kes lihtsalt lõbu pärast mingid olulised võtmed kasutatud nõude kasti viskas ning mingit väga purjus rootslast, kes oma pehmuse tõttu svenskade keele veelgi naljakamaks moondas. Tšekkinni oodates leidsime omale uue "Rootsi Vanama", kes oli ikka kohutaval kombel äksi täis ja vatras, nii et meil kõrvad s**avett jooksid. Vaffa. Lõpuks saime ikka laeva ja kajutitesse koos oma abikaasadega. Neid on mul nüüd kolm või vadeva. Loivasime ringi, tšekkisime õhtuseid potentsiaalseid paartimispaiku, vaatasime veidraid telekanaleid, sõime, jõime ja kuulasime mussi. Öösel kogunesime ajuti kümnekesi neljasesse kajutisse ja lõime end kollektiivselt üles, et siis kruiisilaeva Romantika öiseid võlusid kaeda. Võlud olid järgmised: 1) suur kabareesaal veidra kokkuklopsitud bändi ja paari tossava vanamehenässiga, 2) natuke suitsune karaokebaar, kus algselt koledasti kõlanud purjus eesti kõride hääled tundusid hilisemate rootsi purjus noorte kõride häältega võrreldes tõeliste ooperilaujatena. Jah, eesti mees on laululõvi! 3) tõsine futu diskosaal, mis oli tossust sinine ja täiesti tühi hetkeni, kui me selle oma hullumeelse tantsuga vallutasime ja sellega ka teised tantsumaiad kohale meelitasime. Märkasite ühist märksõna? Suits!!! Fakk, värdjad. Tallink hiilgab endiselt esikohal tolerantsiga tossuimejate suhtes. Ainuke ruum, kus hapniku kontsentratsioon paistis suurem olevat ning kus olid kohutavalt kaunilt kujundatud lillas sametis tugitoolid, oli suletud ja vaikne. Igatahes pärast ägedat vaidlust kella keeramise ja õige ärkamisaja suhtes vajusime kolme paiku magama. Hommikul hüppasime tekile ja vahtisime ilusaid majakesi skääridel päikesepaistes lösutamas. Sadamas suutsime pärast segadust (suur hulk lolli ilmega eestlasi bussipeatuses piletiautomaati jõllitamas ja näpuga ettevaatlikult katsumas) edukalt ja kalli raha eest kesklinna ja metrooga edasi messikeskusesse liigelda. Kohapeal saime kaelakaardi, hunniku brožüüre ning ning kolm tundi kõigega tutvumiseks ning kahe ülesande jaoks ettevalmistava materjali kogumiseks. Õõõh, pind kõigi nende lugematute saalide ja veel rohkem lugematute bokside all oli ruutkilomeetreid väärt. Kontsad, ütleme leebelt, ei aidanud just kaasa. Igatahes ei taha me enam eales ühtegi vannabi disaindiivanit näha. Eriti, kui seal justnagu midagi disaintud polekski. Kvartalite kaupa halli, mõttetut ja värvitut mööblit. Ainsad helged hetked olid noorte disainerite boksid, mis tõesti üllatasid oma suurepäraste ideede ja väljendusrikkusega. Ja värvidega! Nii me siis kolm tundi hiljem väsinult ja kokkuvarisenult jälle kohtusime, reklaamkotid täis kilosid buklette aka kollaažimaterjali. Metrooga kesklinna ja omal vabal ja metsikult valutavatele jalgadele pealesunnitud valikul edasi sadamasse jalgsi. Ainukese keeleoskaja ja orienteerujana ei õnnestunudki mul meid väga ära eksitada. Aga kurja, kuidas rootslased saavad päikseprillid ees juba kevadilmas päikest, linde ja kevadõhku nautida. Jälle laevas, vajusime lihtsalt järjest duši alla ja magama. Aga ainult natukeseks, sest viimane õhtu ootas veel ees. Seega manustasime kiirelt kofeiini ja tuju tuligi. Seekord oli käes reede õhtu ning inimesed suuremas peotujus, mis väljendus ka täis saalides ja uhkes kabareeshow's. Väga muhe. Diskosaalis läks jällegi suuremaks lõhkumiseks, seekord küll vähenenud koosseisus, kuid koos oma õppejõududega. Nad on meil ikka parimad. Ei lastud end segada ka ohtratel eesti-rootsi-türgi vms higistel isastel, kes kitsal alal olukorrast viimast üritasid võtta. Hiljem jätkasime Kassu-Miiloga tantsu veel ka kabarees, aga siis nõudis ka toss ja päevane ringikablutamine oma osa ning jällegi vajusime kurnatult kolmeks magama. Hommikul tervitas Eesti jällegi oma esmaklassilise uduvihma ja hallusega, mida kindlasti kaasmaalased üle maailma nii tohutult igatsevad. Kurja, kuidas tahaks päikseprilli, varvaste ja muru aega.
Aga nii oli siis "lühi"kokkuvõte tegemistest nädalavahetusel. Loodetavasti oli huvitav, kuigi jah, lootus on lollide ootus.

Retsept nädalavahetuseks ehk mittemidagitegemiseks

Lühikirjeldus positiivsete tulemustega kokanduseksperimendist:
Neljapäeva õhtul alustame Leeboga Rimis söögigraafiku tegemisest. Vaevalt majja kohale jõudnud, kui kuskil nurga taga oodanud Mari, Raavo ja Kaur sisse sajavad. Öööm, paanikahoog toitlustusosakonnas. Olks, läheb õnneks - pasta penne koorekastmes. Külalised lahkuvad. Enamvähem kolmeks saab magama. Hommikul ühineb Marin, ehk siis kahe ja poole tunnine pläkupläku megavoodis. Kartuli-sibula-juustu püreesupp. Järgnevalt keskmiselt neljatunnine uimz leboasendis Jack Johnsoni ja sütel küpsetatud vahukommidega. Käik poodi ehk ega meil ometi liiga palju süüa pole? Üheksa paiku Hannes, Juhan, Kaarel, šokolaadine kook, jäätis ja vaarikamoos. Neile kapatäite kaupa CocaCaptain'i ja meile veini. Enamvähem kuueks saab magama. Pärast kohutavat jauramist ja lina vs tekk võitlust ülemisel korrusel. Osadele ehk Kaarlile ja Hannesele hommikuks plaanitud varane mäeleminek lükkub sujuvalt edasi poole kolmeni kestva hommikusöögi (tatrapudru, võileibside ja puberti) tõttu. Jätkub nill filmide ärarikkumine, kana ning sauna valmistamine ning uimz. Lisanduvad Priit ja Tiina. See-eest eralduvad kiiruga toore riisi ja kana alla kugistanud Juhan ja Hannes. Saabub Harald, uimz ja saun, mis pole kohe üldse mitte uimz. Ehk nahk saab kõva vatti 120 kraadi, lume ja soola koosmõjus. Mrrrr. Järgnevalt möödub mitu tubli tundi üksteise igakülgse mudimise ja sõtkumisega. Vahepeal lisanduvad siiski ka vahepeal kaduma läinud kaks noorsandi. Mudimine jätkub õlle, veini ja hallitusjuustudega. Lumikatte ilmnemise puhul minnakse välja lumme mässama. Sõna otseses mõttes. Meie Leeboga võidame: jah me teame, et meil on õigus:) Valgetest kummikutest(lav juuuu!) vabanenuna ja tagasi majas olles jätkub nill veidi vaiksema biidiga, kuni nillijad üksteise järel ära vajuma hakkavad. Aga! Tagasilöögina ärkab kuue paiku kolme mehe peas erakordne kokandusguru ning tubadesse hõljub letšolõhn. Alice imedemaal. Kolme tunni pärast ajavad äratuskellad üksteise võidu uimaseid inimesi laua taha kohvi manustama. Eralduvad Marin, Tiina ja Priit. Ülejäänud inimmass austab eelmisi tegutsemisrohkeid aegu ning jätkab kaunist lumerohket päeva ülendava uimerdamise ning veidrate toidukombinatsioonide väljamõtlemisega. Eemaldub Harald. Märkimisväärsete veidruste saatel möödub maja kasimine ning meessoost isendite lahkumine. Meie auto saab kaunistet. Algab prügi sorteerimine ning toimingu raskema osana ka sobilike mahutite otsimine mööda Otepää linna. See õnnestub osaliselt, teine pool lõpetatakse Kuustes. Grammofon rändab potentsiaalsetele parandajatele lähemale ning plaanid tehakse uueks nädalavahetuseks söögi ja kaaskannatajate seltsis.
Tulemus pole garanteeritud.

Niisiis, ma olen süstija. Ainult, et ma eelistan viirukeid. Otse veeni ikka, mis muud siis. Päris muhe tunne on.

Aga jah, Leebo, see tüüp, kes arvestas ühe pooliku siidri hinna ümber kümneks uueks pudeliks õlleks, pidi ikka suht matemaatiline geenius olema. Kuigi jah, tegelikult, ühe neist kümnest suutis ta ka siiski veel maha ajada. Hih jah. Ja viirukid ja säraküünlad sobisid lihtsalt suurepäraselt keskkonda. Erki, va paganas, ära kurjusta.

Ja kassiigatsus tabas nüüd ja veelgi ägedamalt. Kohtasin nimelt ühte musta ja kohe-täitsa-päris Jope moodi kiskat. Oeeh. Täitsa raske on niimoodi. Jah, Leebo, lähme teeme oma taarapäeva ära ja päästame teid uppumisest ja sis saaks ma nii kogemata kombel ka Koid näha.

Aa, ja nagu pildil näha, igatsen ma suve. Lausa ninapidi vette ajab. Seda siis päris sooja ja puha, koos volle ja muruga.

Hmm, päris mõttetu möla sai. Heh, aga mida siin ikka loota.

Vat sis kus

Mmm.. eile tuli välja, et tegelikult oleme me Leeboga hoopis kaksikutest poisid. Tea siis, mis juhtus.

Täna sain ma ka huvitavaid asju teada:
Näiteks rikub reostatud linnaõhk meeste spermatosoide. Või no vähemalt hiirtel ta seda teeb. Tänu sellele tekib lausa 60% rohkem geenmutatsioone, võrreldes puhtas õhus genereerunud spermatosoididega. Ja juba pärast kolmenädalast saastaõhus viibimist.
Selline pisiasi ka, et süüfilise tõi Euroopasse Kolumbus ja tema lõbujanuline gäng. Kuigi jah, siiski-siiski, alles siin sai sellest sugulisel teel edasikanduv bakteritüvi.
Siis sain ma veel väga olulist infot selle kohta, et MRSA bakter, mis on väga ravimresistentne, kimbutab San Francisco ja Bostoni homomehi. Siiamaani on mul mulje jäänud, et MRSA on lihasööjabakter. Hmm..oi.

Ai laav saiensnjuus. Niimoodi võib isegi targaks saada. Või no pigem väga ühekülgselt harituks.

(Ei tea, kas ongi normaalne loru olla?)

Aasta on päris nõme olnud. Juba

Mölapidamatus .. kergekujuline .. mitte

Ui.. nüüd sai sessatud, nii et vähe pole. Mitte et ta nüüd läbi oleks sessatud, esmaspäeval ikka jätkame.. aga see on siis ka juba viimane pingutus. Je. Jah, ja see siin kõrval on üks murdosake mu esmaspäevasest hindamisest. Suures plaanis kammib ta ikka suht ära. Eriti veel, kui väga palju tunde magada pole saanud ja seedeorganid on pidanud taluma liitrite kaupa kofeiini/tauriinirikkaid jooke ning hommikust õhtuni saab mingeid jante tehtud.

Eestikeelsest diskost on nii kõrini, sest ainult seda raadiost lastakse. Võib-olla on see haiglane ibaajamine ka osaliselt sellest tingitud, et päev läbi mingit jura kuulanud olen. Üks hala ja ulgumine järgemisi. Fuih. Saage üle.

Jah, ja omadega on nüüd ka kõik isegi enamvähem korras. Mis sest siis, et mõningad on otsustanud mind vältida. Eks ta halb on, aga mis parata, ju nad siis tahavad nii.

Ja pealegi, nüüd on ju hea olla. Saab oma aega ja lugeda ja teha omi asju ja kokata ja inimestega kokku saada ja magada nii kaua, kui tahan ja keset päeva, ehk valgel ajal, kuskile hulkuma minna. Jah, vaheaeg on nummi. Ja hiljem, kui lumi tuleb maha (ta tuleb maha, sest ta peab), veebruaris siis, võtame Otepääl vahetustega külalisi vastu ja siis saab jällegi teha kõiki neid asju, ainult et mitmekesi. Omadega.

Ja veel hiljem, kui mingid totrad valikainete (mida meie valida ei saa?!) nädalad on läbi, saab kuskile kaugele põhja sõita ja seal lund, päikest ja lauatamist nautida.

Nii tore on iga postitus millestki unistada. Asjadest. Ja siis unes neist ja muist edasi unistada. Unenäod on mõmm :)

Kukimuki

Eile läksime metsa.

Juhuste kokkusattumine

Täna olen ma kurb. Jap, aasta esimese päeva kohta mitte just parim tulemus. Ja kõik tulenevalt sellest veidrast aastavahetusest, mis algas justkui tavaliselt, kuid lõppes kõige imelikemate tulemustega. Liiga imelike, et siin rääkida, kuid üldiselt võib öelda, et ma tunnen end nüüd jälle natuke paremini. Ehk tean, kes ma siiski olen. Ja see teadmine ei ole just rõõmustav. Kui karmat uskuda, siis lähiaeg ei tõota midagi head. Ja see teeb kurvaks. Koos muude teguritega. Kurat.

Kuidas on lihtsalt võimalik selline juhuste kokkulangemine ja melodraama? Ning kõigest ühe lühikese öö jooksul.